Viskasin poja kodust välja – ja alles siis sain teada, mida tähendab vabadus

Ma poleks kunagi uskunud, et tuleb päev, mil ütlen oma pojale Rasmusele, et ta peab lahkuma. Ta oli mu ainus laps, mu uhkus ja rõõm. Aga viimastel aastatel oli sellest lapsest, keda kord kasvatasingi armastusega, jäänud vaid viha ja kibestumise vari.

Kõik hakkas pärast tema lahutust. Rasmus hakkas aina sagedamini jooma, kaotas töö autoremonditöökojas ja süüdistas kõiges mind. Kui proovisin temaga rääkida, ta kas naeris mulle näkku või karjus nii, et seinad värisesid.
– Sina rikkusid mu elu! – röökis ta. – Sina tead alati paremini!

Alguses püüdsin teda aidata – helistasin tuttavatele, pakkusin raha, palusin tal pöörduda spetsialisti poole. Aga mida rohkem ma püüdsin, seda kaugemaks ta muutus. Tema endine naine Maris helistas sageli hilisõhtul, nuttes:
– Lea, ma ei suuda enam. Ta karjub laste peale, lõhub asju… Ma kardan teda.

Ühel ööl tuli ta koju purjus. Ma ootasin teda köögis.
– Kus sa olid? – küsisin vaikselt.
– Kus tahan, seal olen! – karjus ta ja lõi külmkapi ukse kinni.
Midagi minus murdus.
– Mine ära, Rasmus. Need ei ole enam sinu koduuksed.
Ta tardus. – Mida? Sa viskad oma poja välja?
– Jah. Ma ei taha enam elada inimese kõrval, kes mind hävitab.

Järgmisel hommikul pakkisin oma asjad kokku. Vaikides. Ilma pisarateta.
Helistasin Marise õele Kairile, kellega olin alati hästi läbi saanud.
– Kas ma võin mõneks ajaks sinu juurde tulla?
– Tule, – ütles ta ilma küsimusi esitamata. – Aga lubad, et seekord mõtled iseenda peale?

Kairi korter Tartus, Annelinnas, oli väike, aga soe. Laual aurav tee ja tema kass nimega Mummu, kes pidevalt nurrus mu jalgade juures. Esimestel päevadel tundsin end nagu külaline omaenda elus.
Õhtul ütles Kairi:
– Sa tegid seda, mida paljud ei suuda.
– Ma ei tea, kas see oli julgus või lihtsalt väsimus, – vastasin. – Ema ju peab alati andestama, eks?

Kuid mitte kõik ei mõistnud mu otsust. Mu ema helistas iga päev:
– Lea, kuidas sa said seda teha? Poeg jääb alati pojaks!
– Ema, ta teeb mulle haiget.
– Ja mis siis? Ema peab kannatama. Kuidas sa nüüd välja näed inimeste ees?

Ma nutsin öösiti, vaikselt, et Kairi ei kuuleks. Süütunne ja kergendus elasid minus korraga.

Mõne nädala pärast helistas Maris.
– Rasmus tahab lapsi näha. Ta küsis, kas sa oleksid kodus.
– Las tuleb, – ütlesin lõpuks.

Kui ta tuli, ma vaevu tundsin teda ära – kõhn, väsinud, pilk tühjusesse suunatud.
Väike poeg jooksis tema juurde:
– Issi!
Rasmus kallistas teda nii tugevalt, nagu kardaks, et poiss kaob, kui ta lahti laseb.

Hiljem istus ta minu vastas köögis.
– Ema… miks sa minust loobusid?
Ma vaatasin talle otsa. Esimest korda ei näinud ma tema silmis viha – ainult kurbust.
– Ma ei loobunud sinust, Rasmus. Ma loobusin hirmust.
– Aga miks nii?
– Sest mõnikord peab ema päästma iseennast, et üldse kedagi päästa.

Ta vaikis kaua. Siis ütles ainult:
– Ma vajan abi. Ma ei taha enam niimoodi elada.

Sellest ajast on möödas mitu kuud. Rasmus käib tööl, kohtleb lapsi hellalt ja räägib vaikselt. Meie suhted on endiselt õrnad, nagu õhuke jää kevadel, aga vähemalt ei karda ma enam, et see jää murdub.

Mõnikord, kui istun Kairi köögis teetass käes ja kuulan Mummu nurrumist, mõtlen: võib-olla õppisin liiga hilja enda eest seisma. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga sina? Kas oled pidanud kunagi valima – jääda truuks armastusele ar hävitada iseennast?