Viktor ei armastanud kunagi oma ema ega austanud teda. Ja miks ta oleks pidanudki?…

Viktor ei armastanud kunagi oma ema ega austanud teda. Ja miks ta oleks pidanudki?
Tema sõprade emad olid nii teistsugused: hoolitsetud, moodsates kleitides, parfüümi lõhnaga, kõrgetel kontsadel. Üks töötas poes, teine oli õpetaja ja isegi oli üks, kes juhtis autot – kogu hoov vaatas teda imetlusega.
Aga tema ema? Küürus naine lihtsates riietes, juuksed alati hallis krunnis, käed karedad ja alati kloori lõhnaga pärast pikki tunde haigla koristajana.

Viktor vaatas teda vastumeelselt, kui ta askeldas väikeses ühisköögis. Jah, ta tegi head süüa, aga mis selles erilist oli? Kui ema püüdis teda nende töötanud kätega silitada, pööras ta pea ära.
– Ma ei ole näljane, – porises ta, lükkas taldriku eest ja jooksis õue, unistades teistsugusest emast.

Ta oli veendunud: talle oli sattunud kõige halvem ema.

Ühel päeval, kui ta istus maja ees pingil, tuli tema juurde vanem mees – sirge rühiga, ülikonnas, rinnas märk ja pilgus nii karmust kui soojust.
– Noormees, kas sa tead, kus on maja number nelikümmend? – küsis ta.
– Siinsamas, – vastas Viktor üllatunult.
– Ja kas siin elavad Korelid?
– Jah… mina olen Viktor Korel.

Mees vaatas teda üllatuse ja liigutusega.
– Kas su ema on kodus?

Kui Liina ilmus koridori, rätik õlgadel ja köhides, võpatas mees.
– Minu nimi on Paavo Saar, – ütles ta. – Olen aastaid otsinud naist nimega Liina Korel.

Ema vajus raskelt toolile, nagu oleks jõud ta äkitselt maha jätnud. Poiss ei saanud millestki aru. Ja siis avanes temas miski – nagu uks minevikku.

Ta mäletas.

Väike poiss, maha jäetud Tallinna Balti jaama pingile. Käes paberkott ja kortsus paber: „tulen kohe tagasi“. Keegi ei tulnud. Ta viidi politseisse ja sealt edasi lastekodusse. Registreeriti kui „leitud“, anti tekk ja külm tool. Ja siis tuli tema.
Liina, kes töötas öösiti haiglas ja vahel aitas lastekodus. Ta andis talle väga magusat teed mõranenud kruusis, istus kõrvale ja ütles: „Ära karda, ma jään siia.“ Viktor uinus tema õlal.

Järgmisel päeval viidi ta teise asutusse. Aga Liina tuli tagasi. Igal õhtul pärast vahetust tuli ta õuna, villaste sokkide või väikese plastautoga. Viktor ootas teda nagu pidupäeva.

Paari nädala pärast ütles sotsiaalamet, et ta võib hooldusõigust taotleda. Liina viis poisi oma väikesesse korterisse Mustamäel, kus vanad tapeedid krabisesid, ja esimese asjana pesi tema jaki ja riputas radiaatorile kuivama. Sellest päevast alates oli tal ema. Kuigi ta ise tegi pikka aega näo, et see pole tõsi.

Tükid hakkasid paika loksuma.

– Jah, – ütles Paavo väriseva häälega, – just teie hoolitsesite lapse eest, kui keegi teine ei tahtnud… See on tema, eks ole?

Liina langetas pilgu.
– Viktor on minu poeg, – ütles ta vaikselt.

Poiss värises. Kõik, millesse ta oli uskunud, varises kokku. Naine, keda ta oli nii sageli põlanud, oli ainus, kes teda toetas, kaitses ja ei jätnud kunagi maha.

Tol ööl, kui maja magas, läks Viktor ema juurde. Ta nägi teda haprana, hingamas raskelt, kuid silmades oli väärikus, mida ta polnud tahtnud märgata. Ta laskus põlvili, võttis need karedad käed pihku ja sosistas pisaratega:
– Ema… anna andeks. Ma olin sinu vastu ülekohtune. Nüüd ma mäletan. Nüüd ma mõistan.

Ta vaatas teda lõputu hellusega.
– Pole midagi andeks anda, mu poeg. Ma olen sind alati armastanud.

Aastaid hiljem, juba vanaisana, kõndis Viktor käest kinni hoides lapselapse Nadiaga kalmistule. Ta laskus ema haua ette põlvili ja lasi pisaratel vaikselt voolata.
– Anna andeks, ema… – sosistas poiss, kes temas endiselt elas.

– Vanaisa, miks sa palud vanaema Liinalt andeks? Kas sa tegid talle haiget? – küsis tüdruk süütult.

Ta silitas tüdruku juukseid ja naeratas kurvalt. Sest ta teadis: tema ema oli talle alati andestanud.