Viis last sünnitasin, aga vanaduses jäin üksinda

Olen 78-aastane. Elan koos abikaasaga suures vanas talumajas väikeses külas, kus möödus kogu meie elu. Siin sündisid kõik meie viis last — kolm poega ja kaks tütart. Ma ei kahetse kunagi ei oma tervise kaotust ega rasket tööd laste nimel. Tol ajal tundus, et mida rohkem lapsi, seda rohkem armastust, lähedust ja tuge vanaduspõlves. Kahjuks läks elu teisiti.

Tütardega on suhted soojad ja siirad. Nad tulevad tihti külla, toovad meile midagi head, aitavad koristada, viivad arsti juurde, hoolitsevad selle eest, et ravimid ja toidukraam oleks olemas. Meie perepühad mööduvad alati ühiselt — istume laua ümber, meenutame minevikku ja jagame igapäevaelu. Nad näevad, kui üksildaseks muutub vanadus, ja püüavad seda tühjust veidigi leevendada.

Aga pojad… Nagu oleksid võõrad. Nagu polekski meie liha ja veri. Nad on eemaldunud. Mõistan, neil on omad pered, tööd, mured. Aga kas see tähendab, et ema võib täiesti unustada? Nende kõned on harv juhus. Sünnipäevasõnum? Isegi seda ei maksa oodata.

Mõni aeg tagasi sadas tugev vihm ja meie maja katus hakkas lekkima. Mees helistas poegadele, palus neil tulla ja aidata katust parandada. Keegi ei tulnud. Nad vaid kehitasid õlgu: “Pole aega.” Lõpuks pidime maksma kogu oma pensioni töömeestele, muidu oleks vihm hävitanud terve maja. Nad ei küsinud isegi, kas oleme korras.

Ma ei usu, et nende naised oleksid meid halvasti mõjutanud. Kõik kolm tunduvad viisakad ja normaalsed. Võib-olla meestel ongi mugav ema lihtsalt kõrvale jätta. Nad varjavad end töö ja kiire elu taha. Aga mis siis — kas mu tütred ei tööta? Ometi leiavad nemad aega meie jaoks, isegi kui neil endil on lapsed ja kohustused.

Üks mu tütardest sattus kaks aastat tagasi raskesse liiklusõnnetusse. Nüüd istub ta ratastoolis. Tema ei saa meid aidata, sest vajab ise hoolt. Vanem tütar kolis eelmisel aastal töö pärast Ameerikasse. Ta pakkus, et palkaks meile hooldaja, aga… kas ma tõesti sünnitasin viis last selleks, et oma viimased eluaastad veeta koos võõra inimesega?

Üks pojanaistest julges isegi ettepaneku teha — müüa meie kodu ja kolida vanadekodusse. “Seal hoolitsetakse teie eest, pole vaja muretseda,” ütles ta nii lihtsalt, nagu me oleks asjad, millest on aeg loobuda.

Aga me pole veel abitud. Me kõnnime omal jalal, mõtleme selgelt, tuleme igapäevaeluga toime. Me vajame vaid veidi rohkem hoolt. Me ei palu palju — ainult natuke tähelepanu, soojust ja lähedust. Mitte raha, mitte kingitusi, vaid inimlikku kohalolu.

Ja nüüd, vaadates tagasi oma elule, saan aru: tütred on mulle lähedasemad kui keegi teine. Ja pojad… Las nende üle otsustab Jumal.

Rääkige teie — kas see on ainult meie pere lugu, või tunnete ka teie, et vanaduses jäävad tütred lähemale, aga pojad liiguvad eemale? Kas see tuleb kasvatusest või muutub kõik siis, kui poisid saavad meesteks?