Vend palus minult raha „kolmeks kuuks, vannun” — aasta läks mööda, telefon vaikis — ja siis näen tema uut autot meie maja ees parkimas ning saadan talle kolmesõnalise sõnumi, mis paneb kõigele punkti.

Me olime vennaga alati lähedased. Vanusevahe on kolm aastat, kasvasime üles ühes toas, ja pärast vanemate surma jäimegi ainult meie kahekesi. Olin harjunud mõtlema, et meil on teineteine olemas — ja et see tähendab midagi.

Ta helistas novembris. Ütles, et on sattunud keerulisse olukorda — töö on ebastabiilne, üür on tõusnud, ja ühest maksest jääb puudu. Ta palus kakssada tuhat. Kolmeks kuuks — seda kordas ta kaks korda. Vannun, ütles ta. Ma olen ju su vend.

Kandsin raha üle samal päeval. Ei küsinud võlakirja. Ei seadnud mingeid tingimusi. Lihtsalt kandsin üle — sest ta on mu vend ja sest ta vandus.

Veebruaris kirjutasin talle ise — küsisin, kuidas tal läheb, mitte sõnagi rahast. Ta vastas lühidalt — kõik on korras, kiire on, räägime hiljem. Rohkem ta ei kirjutanud.

Märtsis helistasin. Ta ei võtnud vastu. Helistas kaks päeva hiljem tagasi — ütles, et kõik on keeruline, et ta praegu ei saa, aga et varsti laheneb. Ma ei survestanud. Ütlesin, et olgu, ma saan aru.

Pärast seda — vaikus. Kuu, kaks, kolm. Suvel kirjutasin talle tema sünnipäeval. Ta vastas ühe sõnaga — aitäh. Rohkem mitte midagi.

Kolmest kuust sai aasta. Ma lakkasin ootamast. Mitte sellepärast, et oleksin leppinud — lihtsalt sain aru, et oodata pole enam midagi ega mingit põhjust.

Reede hommikul vaatasin aknast välja. Hoovis seisis võõras auto — uus, tumesinine, ajutiste numbrimärkidega. Vaatasin seda umbes kolm minutit, saamata aru, miks see mind häirib.

Siis nägin venda. Ta tuli naabermaja trepikojast välja — tuli välja, et oli käinud ühise tuttava juures — vajutas puldile ja auto vilgutas tulesid. Tema auto. Uus. Ilmselgelt mitte eile ostetud — avas selle enesekindlalt, viskas koti tagaistmele ja pani auto käima ilma pilkugi heitmata.

Seisin akna juures ja vaatasin.

Ta ei tõstnud pead. Ei vaadanud minu akende poole. Sõitis minema.

Võtsin telefoni. Avasingi meie vestluse — tema viimane sõnum oli seesama „aitäh” sünnipäeval, neli kuud tagasi. Kirjutasin kolm sõna. Mitte rahast. Mitte autost. Kolm sõna, mis lõpetasid kõik korraga.

Ta luges selle läbi seitsme minuti pärast. Ei vastanud.

Ei vastanud ei samal päeval ega järgmisel. Nädal hiljem kirjutas pika sõnumi — asjaoludest, sellest, et ta kavatses raha tagasi maksta, sellest, et auto on ostetud liisinguga ja et see pole see, mida ma arvan. Lugesin läbi. Ei vastanud.

Raha maksis ta tagasi osade kaupa — kaks kuud pärast seda sõnumit. Ilma ühegi kõneta, lihtsalt ülekanded mõnepäevaste vahedega. Viimane ülekanne tuli märkusega — kõik, arve on klaaritud.

Kinnitasin kättesaamise. Ühe sõnaga.

Me pole sellest novembrist saadik rääkinud. Me ei läinud tülli — lihtsalt lõpetasime suhtlemise. Mõnikord mõtlen, et ma ei kaotanud mitte raha. Raha tuli tagasi. Aga see, mis oli enne seda kõnet — ei tulnud.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et kirjutasin need kolm sõna ega hakanud midagi selgitama, või oleksin pidanud helistama ja otse rääkima?