Väsinud pidevalt sõitmast ja oma vanemate abielu päästmisest. Oma pere jaoks pole enam aega
Mõnikord on inimestel parem lahku minna, pole vaja lapsi ettekäändena kasutada. Lapsed kannatavad sellest ainult, ma tean seda omast kogemusest. Minu vanemad ei läinud õigel ajal lahku, nüüd tõmbavad nad mind pidevalt enda poole, sest ei suuda koos elada.
Aga mul on oma pere, kus on hakanud probleemid tekkima nende lõputute telefonikõnede ja külastuste tõttu.
Vanemad nääklesid nii kaua, kui ma ennast mäletan. Alguses olid need lihtsalt üksikud tülid, mille järel suudeti pärast mõnda aega taas lahkesti ja pereringis läbi saada.
Jah, igas peres juhtub nii – minnakse tülli, lastakse aur välja ja järgmisel päeval lepivad justkui poleks midagi juhtunud.
Siis hakkas suhe halvenema. Skandaale oli rohkem, rahu tuli oodata kauem. Vanemad ei veetnud enam ühist aega. Mind tõmmati pidevalt kaasa “ütle oma isale” või “ütle oma emale”. Mulle tundus, et nad ei ole minu peale vihased, kuid ometi valasid nad oma negatiivseid emotsioone minu peale välja.
Umbes kaheteistkümneselt ootasin, et nad lahutaksid. Sest kõik näis selle poole liikuvat. Vanemad magasid eraldi tubades, puhkasid eraldi ja tülitsesid pidevalt. Kõige loogilisem otsus oleks olnud lahutada. Kuid ei, nad jätkasid kooselu, närvides üksteist ja mind.
Kui läksin õppima, otsisin teadlikult ülikooli, mis poleks minu kodulinnas. Olin väsinud kuulmast pidevaid etteheiteid enda aadressil, mis polnud isegi mulle mõeldud. Ma lihtsalt sattusin “kuuma käe” alla.
– “Jälle lähed välja? Aga kes aitab ema? Täitsa isa moodi, teil on ükskõik, et mina siin üksinda rügan ja veel peale tööpäeva!”
– “Ära hakka minuga vaidlema! Õppinud oma emalt – talle öeldakse üks sõna, tema vastab kümme! Reageerib enne, kui jõuab mõelda! Kuigi mille üle seal mõelda?”
Omapärane viha väljendamine, kui sa vihastad mitte oma vastase peale, vaid kaitsetu lapse peale, kes on ilmtingimata sõltuvuses. Ilmselt läks pärast minu lahkumist asi hullemaks, neil tuli kas vaikida või rääkida lõpuks omavahel.
Ma ei armastanud vaheajaks koju tulla. Ema kurtis isa üle, isa kurtis ema üle, nad hakkasid valjult ja nautides omavahel asju klaarima, justkui poleks ilma minuta võimalik määrdunud nõude teemat arutada. Oli selgelt näha, et iga liigutus ja tegevus ärritas neid.
Ja pidevad apellatsioonid minule “vaata teda” või “vaata teda!” Ja aina kaebused, kaebused, kaebused!
Kord pakkusin emale ja isale välja, et nad võiksid lahku minna ja mitte kellelgi enam närve kulutada. Kuid iga kord keeldusid nad.
– “Noh jah, nüüd hakkame korterit jagama ja uut elukohta rajama. Nii palju energiat on juba investeeritud, ja nüüd tuulde?”
– “Sellises vanuses lahutada? Miks inimesi naerutada? Mida nad meist arvavad?”
Aga pidevalt mulle helistada, närve üles keerata, rääkides järjekordsest tülist ja sellest, kuidas üks teise elu rikkus – see on tavaline, see on igati normaalne.
– “Tule ja pane oma ema paika! Täitsa peast segi juba, nokib tühja koha pealt!”
– “Tule ja vaata oma isa! Ainult joob ja korraldab segadust kodus, nagu ma oleksin tema teenija!”
Proovisin mitte sõita, kuid järgnesid hüsteerilised kõned, et kui helistaks keegi teine, siis ma tuleksin, aga oma ema/isa pole mulle oluline. Keerutan end, nad keerutavad, ja siis vererõhk tõuseb, kiirabi ja “hüvastijätu” sõnumid matuste teemal.
Aga mul on abikaasa, laps, mul on oma isiklik elu! Mees on juba vihane, kui lähen vanemate juurde. Ta ütleb, et tunneb end nende suhetes üleliigsena. Et olen emaga ja isaga pidevalt telefonis, sõidan pidevalt, pere jaoks ei jää aega.
Isegi lapselapse sünd ei tõmmanud vanemate tähelepanu igapäevaste nääklemiste küljest, kuigi ma lootsin, et see muudab olukorda. Kuid nad eelistavad üksteisega riielda, mulle oma kurba saatust kurta ja nõuda minu osalemist.
Ma olen väsinud. Ma ei suuda ja ei taha enam selles osaleda. Aga kuidas teha seda nii, et mitte uppuda süütundesse?
