Varblane lendas igal hommikul ühe vanahärra rõdule – kord tõi ta midagi hämmastavat

Igal hommikul täpselt kell 07:30 avas härra Edvard oma rõduukse, pani sooja teetassi lauale ja pudistas leivapuru rõdu piirdele. Ta ei oodanud kedagi — ta tegi seda lihtsalt harjumusest. Juba kaks aastat lendas tema juurde üks ja seesama varblane. Väike, lärmakas ja kergelt sassis tiivaga. Edvard pani talle nimeks Härra Sulps.

Varblane ilmus alati täpselt õigel ajal. Esmalt maandus ta piirdel, säutsus justkui tervituseks ja hakkas siis purusid nokkima. Vahel rääkis Edvard talle juttu. Rääkis ilmast, meenutas noorusaegu, luges ette ajalehest lõike. Lind justkui kuulas.

Naabrid naeratasid teda vaadates. Mõni pidas teda veidraks, mõni – armsaks. Kuid Edvardi enda jaoks oli see päevade tähtis osa. Pärast seda, kui tema naine oli lahkunud ja lapsed kolinud eri linnaosadesse, oli tal jäänud vaid vähe suhtlemist. Härra Sulps sai elavaks meeldetuletuseks sellest, et ka üksi olles ei pea olema täiesti üksi.

Ühel hommikul, kui Edvard jälle rõduukse avas ja purud välja puistas, ei saabunud varblane üksinda. Ta hoidis oma nokas peenikest ketti. Päikesevalguses metallikuma. Ta pani keti ettevaatlikult lauale ning hüppas rõdu piirdele.

Edvard vaatas seda üllatunult. See oli medaljon. Vanaaegne, ovaalne, lukustatava kattega. Sees – pleekinud foto: noor naine, õrna naeratuse ja tuttavate silmadega. Edvard tundis ta kohe ära. See oli Marta – tema naine. Foto pärines ajast, kui nad alles kohtama hakkasid.

Süda hakkas kiiremini lööma. Ta ei suutnud mõista, kuidas see ese linnu kätte sattus. Nende medaljon oli kaotsi läinud aastaid tagasi, kui nad kolisid. Nad arvasid, et medaljon on kadunud igaveseks. Aga nüüd oli see tema peopesas.

Järgmisel päeval leidis ta vanast karbist kirjakese: «Hoiustan alatiseks. E.» See oli kunagi ammu medaljoni sisse pistetud. Edvard sulges silmad. Esimest korda pika aja jooksul tundis ta mitte kurbust, vaid soojust.

Nüüd seisis rõdul, tee ja leivapuru kõrval, väike raam Marta fotoga. Härra Sulps jätkas rõdule lendamist. Ta ei olnud enam lihtsalt lind, vaid hommikune külaline, kes oli kord toonud Edvardile tagasi killukese minevikku.

Mõnikord, et meenutada, kes sa oled, on vaja vaid, et keegi väike ja tiivuline sulle sellest märku annaks.