„Vanemad tööl, olen üksi!“: poiss tõi haige koera kliinikusse ja makses ema kaardiga

Mõned päevad on nagu pikk filmilint – patsient patsienti järel, analüüsid, kõned, retseptid. Väsimus koguneb, aga see on pigem korrastatud väsimus, mitte kurnav – nagu pärast suurt koristust, kui kõik on omal kohal. Paned tee kruusi laua servale, mõtled: „Kirjutan veel paar rida ja hingan natukenegi.“ Ja just siis paiskuvad uksed lahti, kelluke heliseb.

Uksele ilmub poiss. Väike, kõhnake, liiga suure jopega – varrukad katavad peaaegu käed. Käes on rihm, teisel pool suur saksa lambakoer. Pool patsientidest oleks sellist nähes eemale hoidnud. Koer lonkab, hoiab esikäppa kõrgel. Silmad on rahulikud, aga sügaval on valu, mida loom varjata ei oska.

– Tere, – ütleb poiss vaikselt. – Meil ei ole aega kinni pandud. Rikil on käpaga häda.

Nimi sobis talle suurepäraselt: Riki – väärikas, tugev ja kannatlik.

– Tulge sisse, – noogutan. – Vaatame üle.

Kui nad sisenevad, nihutan oma kruusi kõrvale – saba võib lauda lüüa. Aga ei, saba on madalal, samm ettevaatlik, justkui teaks koer täpselt viisakusreegleid. Uksel vaatab ta poisi poole tagasi. Sideme on tugev. See on alati hea märk.

– Riki, eks? – küsin.
– Jah. Jalutasime hoovis, seal oli klaasikilde. Algul ei lonkanud, siis hakkas käppa hoidma, – räägib poiss, justkui öeldes: „Ma tegin kõik, mis sain, nüüd on vaja päris täiskasvanut.“

– Tulid üksi? Vanemad teavad? – uurin.
– Teavad, – ta kehitab õlgu. – Helistasin. Nad ütlesid: „Mine, Triin aitab.“

Ta ütles mu nime nii enesekindlalt, nagu tunneksime juba ammu. Ja sel hetkel tundsin: minu õlul on tohutu vastutus.

– Hästi. Sina jääd siia kõrvale, oled Rikile julgus. Sobib?
– Sobib, – noogutab tõsiselt.

Istun põrandale koera kõrvale. Nii on rahulikum – mitte ülalt alla, vaid võrdväärselt. Riki nuusutab mu varrukat, tõmbab endasse kliiniku lõhnu – deso, teised loomad, ravimite hõng. Ootan just nii kaua, kuni ta ise otsustab – usaldada või mitte.

– Tubli, Riki, – sosistan. – Näitame käppa.

Koer vaatab poisile otsa – „oled siin?“ – ja poiss silitab teda: „Olen.“

Lõikehaav padjandil ei ole sügav, aga valulik. Vaja puhastada, desinfitseerida, siduda. Rutiinne töö, aga just see õpetab loomale: inimene võib mitte ainult nõela teha, vaid ka valu leevendada.

– Natuke kipitab, – hoiatan. – Aga saab kiiresti valmis. Oled tugev, näen küll.

Riki toetab pea poisi põlvedele. Täiskasvanud ütlevad selle kohta „otsib tuge“, lapsed ütlevad „ta kallistab mind“. Ja mõlemad on õiged.

Samal ajal räägib poiss:
– Lubasin temaga iga päev jalutada, kui isa tööl ja ema vahetuses on. Ta ei taha üksi jääda.
– Kui vana ta on? – küsin.
– Viis. Ta on tark. Saab aru: „kõrval“, „seisa“, „koju“. Ja nüüd ka „lähme Triinu juurde“. – Ta lisab vaikselt: – Et ei valutaks enam, eks?
– Ei valuta, – vastan ausalt. – Tooge õigel ajal.

Sidemed peal, kaitsesokk jalas – valmis.
– Kas saab jalutada? – muretseb poiss.
– Saab, aga lühidalt. Ja ettevaatlikult. Homme tulge uuesti.

Ta noogutab, mäletades igat sõna. Ja küsib:
– Võib talle maiust anda? Et ta teaks, et kõik hästi?
– Võib küll.

Riki võtab ampsu õrnalt, hammasteta puudutamata. Väga hea kasvatustöö.

– Tubli oled, – ütlen poisile. – Iga täiskasvanu ei julgeks üksi tulla. Mis su nimi on?
– Markus, – ütleb sosinal. – Kartsin, et ilma vanemateta ei võeta vastu.
– Meie jaoks on tähtis üks – aidata looma, – vastan. – Sa tegid kõik õigesti.

Ta punastab, silitab koera kõrva ja ütleb: „Ilus poiss.“ Kirjutan soovitused välja, tema kuulab nagu luuletust pähe õpiks.

Telefon heliseb.
– Ema, kõik hästi. Jah, Triinu juures. Ei, pole vaja tulla. Jah, sideme mäletan, – ta muigab minu poole. – Ta on hea.

Teen näo, et ei kuule. Aga sees hakkab soe mootor tööle: „Just selliste sõnade nimel tasub väsida.“

Maksmisel paneb ta ema kaardi terminali, sisestab koodi. Võtab kotikese rohtudega ja „naljaka sokiga“. Lisan tasuta paar asja – neile, kes tõeliselt hoolivad, tahad alati midagi juurde anda.

– Homme pärast kooli tuleme tagasi? – küsib ta.

Nad lähevad. Koridor elavneb jälle – järjekord, kass, küsimused. Võtan kruusi, lonksan ja tunnen sisemist rahu.

Järgmisel päeval on nad tagasi. Riki sammub kindlamalt, Markus jälgib sidet.
– Tubli olete, – ütlen.
– Ma seletasin naabritele, et klaasid õuest koristataks, sest meil haige loom. Ei karjunud, lihtsalt palusin, – lisab ta.

See ongi päris täiskasvanulikkus – mitte karjuda, vaid lahendada.

– Saab juba kauem jalutada?
– Homme – jah. Veel nädal sokiga.
– Ma pole moe vastu, – sosistab Markus koerale, näidates sokki. – Sobib sulle, sõber.

Koer otsustab väärikalt: kannatab, sest poiss on kõrval.

Õhtul tuleb sõnum: „Triin, siin Markuse ema. Aitäh. Ta ütles, et nimetasite teda täiskasvanuks. Ta pingutas.“

Vastasin: „Ta ongi täiskasvanu. Ja tal on imeline sõber.“

Naeratasin taas.
Sest vahel tähendab „tavaline lõikehaav“ hoopis midagi muud – usaldust, hoolt ja meenutust, miks me üldse selle ameti valisime. 🐾