Vanemad on vanaks jäänud ja ma sain äkki aru: nüüd pean mina nende eest hoolitsema. Kuid ma ei ole selleks valmis…

Ema helistas mulle õhtul ja palus, et ma tuleksin. Tema hääl oli veider — väsinud, vaikselt. Jõudsin nende juurde järgmisel päeval. Avades ust enda võtmega, tardusin. Maja oli segamini: pesemata nõud, tolm, asjad laiali. Minu ema, kes hoidis kodu alati perfektselt puhtana, istus tugitoolis ja vaatas lihtsalt aknast välja. Isa magas diivanil, nägi kurnatud välja. — Ema, mis juhtus? — küsisin ma. Ta pöördus mu poole, ja ma nägin tema silmades midagi uut. Väsimus. Abitus. Hirm…

Ema ütles lihtsalt:

— Mul on raske, kallis. Ma ei tule toime.

Need sõnad tabasid mind. Minu ema. Kes oli alati tugev, energiline, iseseisev. Kes sai kõigega ise hakkama. Ütleb, et ei tule toime.

Ma hakkasin küsitlema. Selgus, et isa jäi mõni kuu tagasi haigeks. Ei midagi tõsist, aga ta muutus nõrgaks, väsis kõige väiksemastki pingutusest. Ema võttis enda peale kõik: toiduvalmistamise, koristamise, poes, apteegis, haiglas käimise. Lisaks isa hooldamine.

— Ma arvasin, et saan hakkama, — ütles ta. — Aga mul ei ole enam kahekümne aastase energia. Ma väsin. Ei suuda raskusi tõsta. Unustan asju. Jõud on otsas.

Vahtisin teda ja äkki nägin: ema on vanaks jäänud. Millal see juhtus? Veel hiljuti ta oli aktiivne, jõudis kõigega, ei kurtnud kunagi. Aga nüüd istus minu ees väsinud naine hallide juustega ja värisevate kätega.

Ka isa oli muutunud. Varem oli ta tugev, töökas. Aga nüüd lamas diivanil, liikus vaevaliselt, hingas raskelt.

— Miks te ei helistanud varem? — küsisin ma.

— Ei tahtnud sind häirida, — vastas ema. — Sa oled ju hõivatud: töö, pere, lapsed. Me arvasime, et saame ise hakkama.

Aga nad ei saanud. Ja nüüd istusid selles majas, abituna, väsinuna, vajades abi.

Jäin nädalaks kohale. Koristasin maja, tegin sisseoste, viisin isa arsti juurde. Korraldasin ravimid, ajakava, päevarežiimi. Aitasin ema toidu tegemisel, pesemisel, kõigel, mis kogunenud oli.

Iga õhtu kukkusin jõuetuna voodisse. Tööl käimine pluss vanemate eest hoolitsemine — seda ei olnud võimalik ühendada. Mu abikaasa oli pahane, et ma ei olnud kodus. Lapsed igatsesid. Ülemus vihjas, et ma palun liiga sageli vabandust.

Sain aru: nii enam ei saa. Midagi tuleb ette võtta.

Pakkusin emale võtta hooldaja. Ta keeldus:

— Võõras inimene meie kodus? Ei.

Pakkusin kolida meie juurde. Nad keeldusid:

— Me ei taha olla koormaks.

Pakkusin hooldusasutust. Ema ei olnud kaugel nutust:

— Kas tahad meist lahti saada?

Istusin nende köögis ega teadnud, mida teha. Vanemad vajasid abi. Aga ma ei saanud maha jätta oma perekonda, tööd, elu. Ma jagelesin kahe maailma vahel.

Ühel õhtul istusin emaga, ja ta küsis:

— Kas mäletad, kuidas ma sinust hoolitsesin, kui sa väike olid?

Noogutasin.

— Sa olid haiglane laps. Alati juhtus midagi. Ma ei saanud kuude kaupa magada. Kombineerisin tööd ja hoolitsemist sinu eest. Oli raske. Aga ma sautsin. Sest sina olid minu laps.

Ta vaatas mind.

— Nüüd oleme meie sinu lapsed, Mia. Me vajame sind, nagu sa kunagi vajasid meid.

Pisarad hakkasid voolama mu põskedel. Ma mõistsin, et tal on õigus. Rollid olid vahetunud. Nüüd pean mina nende eest hoolitsema. Aga ma ei olnud selleks valmis. Ei tahtnud tunnistada, et vanemad vananevad, nõrgenevad, vajavad mind.

Leidsime kompromissi. Võtsime abilise, kes käib kolm korda nädalas kodus abistamas. Mina käin iga nädalavahetus, teen sisseoste, viin vanemad arsti juurde. Vend toetab rahaliselt, aitab kulude kandmisel.

See ei ole ideaalne lahendus. Mul on ikkagi raske. Ikka jagelen pere ja vanemate vahel. Ikka tunnen süüd: kas laste ees, et nendega on vähe aega, või vanemate ees, et ei saa iga päev kohal olla.

Kuid kõige tähtsam, mida mõistsin: see on vältimatu. Vanemad vananevad. Ja tuleb hetk, kui nad muutuvad abitud, nagu lapsed. Ja siis peame neile tagasi andma selle, mida nad meile andsid: hoolitsuse, aja, armastuse.

Hiljuti ema ütles mulle:

— Tänan, et sa meid ei jätnud.

— Kuidas ma saaksin? — vastasin ma. — Te ju hoolitsesite minu eest terve mu lapsepõlve.

Ta naeratas.

— Sa tead, mis on vananemise kõige hirmsam asi? Mitte valu, mitte nõrkus. Vaid hirm, et muutud oma lastele koormaks.

— Te ei ole koormaks, ema. Te olete minu vanemad. Ja ma olen olemas, vaatamata sellele, kui raske see ka on.

See on tõsi. Isegi kui on raske. Isegi kui vahel tahaks kõik jätta. Isegi kui jõud on otsas. Sest nemad olid olemas, kui ma neid vajasin. Ja nüüd on minu kord.

Teate, mida ma mõistsin? Keegi pole selleks hetkeks valmis. Selleks hetkeks, kui vanemad muutuvad nõrgaks ja vajavad abi. Me arvame alati, et see juhtub hiljem, mitte praegu. Kuid vanadus tuleb märkamatult. Ja siis tuleb olla tugev. Nende jaoks.

Kas olete kunagi olnud olukorras, kus tuli hoolitseda vananevate vanemate eest? Kuidas tegite seda koos oma pere ja tööga? Ja kuidas ületasite süütunde, kui ei saanud iga päev kohal olla?