Vanemad lahutasid seitsmekümneaastaselt. Ma ei suutnud uskuda, et see on nende vanuses võimalik

Vanemad elasid koos nelikümmend viis aastat. Nelikümmend viis aastat abielu, kaks täiskasvanud last, viis lapselast. Nad olid kõigile eeskujuks: läbisid koos kriise, haigusi, raskusi. Ma arvasin alati, et just see on tõeline armastus, mis kestab terve elu. Ja siis ühel pühapäeval helistas isa: “Tule külla. Meil on sulle midagi öelda.” Läksin kohale ja istusime köögis kolmekesi. Vanemad vaatasid teineteisele otsa ja ütlesid: “Me lahutame.” Isegi ma naersin, mõeldes, et see on nali. Aga nad ei naernud…

— Te olete tõsised? — küsisin ma.
— Jah, — noogutas ema. — Oleme esitanud lahutuse dokumendid.

Vahtisin neid uskumatult. Seitsmekümneaastaselt, pärast kõike koos kogetud — ja lahutus?
— Aga… miks? Mis juhtus?
— Mitte midagi, — vastas isa rahulikult. — Me lihtsalt saime aru, et me ei taha enam koos olla.

— Kuidas nii ei taha? Te olete ju terve elu koos!
Ema võttis mul käest kinni:
— Me ei tülitse ega vihka teineteist. Saime lihtsalt aru, et hoiame kokku harjumusest, mitte armastusest.

Nad rääkisid, et viimased aastad olid nad elanud nagu naabrid: jagasid maja, kuid mitte elu. Arutasid majapidamisasju, kuid mitte tundeid.
— Temal on üks soov, minul on teine, — ütles ema. — Talle meeldib reisida ja olla lärmakates seltskondades, mulle aga on oluline kodu vaikuses. Me tõmbame teineteist erinevates suundades.
— Aga te ju alati leidsid kompromisse!
Isa raputas pead:
— Kompromissid on vajalikud, kui kasvatad lapsi ja ehitad kodu. Nüüd on lapsed kasvanud ja kodu on ehitatud. Selgus, et peale mineviku ei seo meid miski.

Ma ei suutnud seda aktsepteerida. Helistasin õele — ta oli šokis. Me läksime koos kohale, üritasime neid ümber veenda: rääkisime lapselastest, perekonnast, “mida inimesed ütlevad”, palusime anda veel võimaluse. Vanemad kuulasid rahulikult.
— Mõistame, et teile on see raske, — ütles isa. — Aga see on meie elu ja otsus on tehtud.
— Aga te ju armastate teineteist! — ei suutnud õde vastu pidada.
— Armastame, — vastas ema. — Teistmoodi. Nagu vanad sõbrad, mitte nagu naine ja mees.

Kolme kuu pärast nad lahutasid. Müüsid maja. Isa ostis kesklinnas väikese korteri, ema kolis maale — väikesesse majja, millest ta aastaid unistas. Ma külastasin neid eraldi. Oli kummaline näha neid eraldi pärast aastakümneid “koos”.

Isa nägi noorem välja ja oli energilisem: astus reisiseltskonda, hakkas tantsima, leidis uusi tuttavaid.
— Ma tunnen, et olen elus esimest korda paljude aastate järel, — ütles ta.
Ema muutus samuti: rajas aia, võttis koera, hakkas kirjutama — selleks polnud alati “aega”.
— Lõpuks teen seda, mida tahan. Ei tee kompromisse. Elan enda jaoks.

On möödunud aasta. Nad kohtusid peresündmustel ja lastelaste sünnipäevadel: sõbralikult, soojalt — nagu sõbrad.
— Kas sa ei kahetse? — küsisin isalt. — Et ei jäänud “lõpuni kokku”?
Ta mõtles:
— Ei. Me elasime head nelikümmend viis aastat: kasvatasime lapsed, ehitasime perekonna. Kuid mõistsime: kui jääme, elame vaikse kibedusega. Lahkusime sõbralikult, jäime sõpradeks ja andsime teineteisele võimaluse elada ülejäänud elu nii, nagu soovime.

Ema ütles sisuliselt sama:
— Inimesed arvavad, et lahutus on läbikukkumine. Vahel on see küpsus: tunnistada, et ühine tee on käidud ja edasi on eraldi teed. Ja see on normaalne.

Peresöögil istusid nad samal laual, naersid, meenutasid minevikku. Siis sõitsid igaüks oma autoga laiali.
— Kas vanaema ja vanaisa pole enam koos? — küsis lapselaps.
— Ei.
— Aga nad on ju sõbrad?
— Jah, head sõbrad.
— Siis on kõik hästi, — võttis ta lihtsalt kokku.

Ja teate, tal on õigus. Nad ei vihka teineteist, ei tülitse, ei jagavad vara kibedusega. Nad lihtsalt tunnistasid ausalt: nende “paarina” aeg on läbi. On möödunud kolm aastat: isal on reisikaaslane, ema elab üksi ja on õnnelik. Nad helistavad teineteisele, huvituvad tervisest, aitavad vajadusel teineteist.

Ma sain olulise õppetunni: abielu ei pea kestma “kuni surmani”. Inimesed muutuvad, soovid muutuvad. Kui kaks inimest näevad ausalt, et nende teed on lahknenud, ja lähevad rahulikult lahku — see pole tragöödia, vaid küpsus. Kunagi olin vihane ja pidasin seda “pere reetmiseks”. Nüüd näen: nad on mõlemad õnnelikumad kui koos olles. Ja see ongi peamine.

Kuidas sina suhtud vanemas eas lahutustesse? Kas peaks jääma kokku “perekonna pärast” või on kõigil õigus õnnele igas vanuses?