Vanemad ajasid mu kodust välja — ja see muutis kogu mu elu…

— Paki oma asjad kokku. Alates tänasest sa siin enam ei ela, — ema hääl oli külm, silmad — võõrad. Ma seisin köögis kohvitass käes, kui need sõnad lõikasid läbi vaikuse. Isa seisis tema selja taga, huuled kokku surutud, vaatas aknast välja — nagu mind polekski olnud.
— Mida? Ema, millest sa räägid? — mu hääl värises, süda lõi kõris.
— Oleme sinu valedest väsinud, — vastas ta. — Sa tead, millest ma räägin.

Ma teadsin. Nädal tagasi tulin ma pärast kontserti sõpradega alles varahommikul koju. Isa leidis mind naermas köögis. Sellest ajast saati valitses kodus raske vaikus — pilgud, mis sisaldasid etteheiteid. Aga ma ei arvanud, et mind välja aetakse.
— Palun… Kuhu ma lähen? Mul pole kuhugi minna…
— Sa oled kahekümne ühe aastane. Aeg on oma elu eest vastutada, — ütles isa.

Ma toppisin paar asja seljakotti ja lahkusin. Väljas sadas vihma. Seisin märgadel trepiastmetel, teadmata, kuhu minna. Helistasin ühele, teisele — kellelgi polnud ruumi, keegi oli ära sõitnud. Meeleheites kirjutasin vanale koolituttavale.
— Võid minu juures ööbida. Aga ainult paariks päevaks, eks? — ütles ta pehmelt, ja ma kuulsin tema «jah-s» piire.

Ta korter oli vaikne ja soe — mitte üldse nagu minu kodu. Me istusime diivanil teed joomas.
— Mis juhtus?
— Ei tea… Võib-olla käisin liiga tihti väljas ja kuulasin vähe. Võib-olla olid nad lihtsalt väsinud.
— Mind aeti ka ükskord välja, — ohkas tema. — Tulin nädal hiljem tagasi — kõik oli juba teisiti. Lähedus ei taastunud täielikult.

Öösel ei saanud ma kaua magama jääda. Minu peas keerlesid ema sõnad: «Oleme väsinud sinu valedest». Kas ma tõesti olin halb tütar? Või lihtsalt eksisin nagu kõik teised?

Hommikul, kui jäin üksi, avasin sülearvuti ja hakkasin tööd otsima — vajan raha elamise jaoks. Leidsin kelneri koha kohvikus. Tunni aja pärast istusin juhataja vastas.
— Kas sul on kogemust?
— Vähene… aga õpin kiiresti.
— Proovid nädal aega. Kui sobid — jääd.

Esimene vahetus oli raske: külastajad virisesid külma kohvi pärast, kolleeg vahtis mu kohmetust. Õhtuks olin ma vaevalt jalul.
— Kuidas on?
— Halvasti… Aga vähemalt on koht, kuhu tagasi minna.

Paar nädalat hiljem olin juba harjunud. Olin natuke raha kõrvale pannud ja rentisin ühiselamus väikese toa. Seinad — nagu paber, kõik oli kuulda, kuid see oli minu nurk. Vabadus — tagasihoidlik, kuid oma. Öösiti kuulasin teiste hääli seinte taga ja mõtlesin oma vanemate peale: kas nad igatsevad mind? Kas nad meenutavad mind?

Ühel päeval saabus ema sõnum: «Kas sul on kõik hästi?»
Ma vaatasin ekraani pikalt ja vastasin: «Elan. Töötan».
Paar päeva hiljem — kõne:
— Äkki kohtume?

Saime pargis kokku. Ema nägi väsinud ja kurb välja.
— Vabandust… Kartsime sind lõplikult kaotada. Tahtsime, et sa mõistaksid vastutust. Tundub, et liialdasime.
Ma hakkasin nutma:
— Mina olin ka süüdi. Tahtsin vabadust ja unustasin teid.

Me embasime. Siis ma mõistsin: andestus — see pole nõrkus, vaid millegi uue algus.

Praegu elan ma eraldi, töötan, käin vahel vanemate juures. Õpime rääkima solvamata ja tõesti üksteist kuulama.
Mõnikord, peeglist vaadates, küsin endalt: kas ma oleksin tugevam ilma selle päevata? Või teeb just valu meist täiskasvanud?
Kuidas te arvate — kas perekond saab kõike andestada?