Vanem mees jättis mänguväljakule komme, kuid keegi ei teadnud, miks – kuni ta ise oma loo rääkis

Igal hommikul ilmus liivakasti juurde väike komipaberisse mässitud pakk. Selles olid kommid — karamellkommid, pulgakommid, šokolaad. Kommid olid alati kenasti pakitud puhtasse paberisse ja iga kord erinevad. Lapsed olid juba harjunud: «võlu»kommid ilmuvad umbes kella üheksa paiku. Vanemad olid esialgu ettevaatlikud, aga aja jooksul märkasid nad, et kommid olid alati värsked, pakendid terved ja lapsed õnnelikud.

Ühel päeval otsustas ema nimega Kristiina asja lähemalt uurida. Ta tuli mänguväljakule varem kui tavaliselt ja nägi, kuidas üks eakas mees aeglaselt platsile kõndis. Ta toetus jalutuskepile ja kandis korralikku pintsakut, kuigi suvi oli palav. Mehe nimi oli härra Harri. Ta pani paki pingile ja oli just lahkumas, kui märkas Kristiinat.

Kristiina ei teinud järske liigutusi.

— Kas teie jätate siia komme?

Mees noogutas.

— Vabandust, kui hirmutasin. Lihtsalt… see on minu harjumus.

Kristiina istus tema kõrvale. Vaikus oli soe ja rahulik.

— Kas te tahaksite rääkida? — küsis ta mõne aja pärast.

Härra Harri noogutas.

— Olin kunagi õpetaja, enne kui asusin tööle administratsioonis. Pärast seda möödusid pikkad aastad erinevates kohtades, lähetustes ja teistes linnades. Kui lõpuks siia tagasi jõudsin, oli siin park. Ja mänguväljak. Ja iga kord siit möödudes meenub mulle üks tüdruk. Tema nimi oli Elli.

Ta naeratas, vaadates kiikede poole.

— Tal oli kaheksa aastat. Ta elas siinsamas lähedal. Iga päev, pärast kooli, jooksis ta minu klassi. Mitte sellepärast, et tal nii väga vaja oleks olnud. Talle lihtsalt meeldis rääkida. Raamatutest, kassidest, elust. Ühel päeval kolis tema pere ära, ja ma ei kuulnud temast enam kunagi mitte midagi. Kuid tema hääl… see on mul senini kõrvus.

Härra Harri võttis taskust vana pleekinud foto. Sellel oli tedretähniline patsidega tüdruk.

— Ühel korral ütles ta mulle: «Ma tunnen alati teie järgi ära, te annate selliseid komme, nagu kellelgi teisel ei ole.» Mul oli tol ajal alati taskus kaneelikaramelle. Ja nüüd, iga päev, jätan ma ühe siia. Võib-olla keegi teine tuleb. Keegi, kellele on vaja väikest lahkuse märki.

Kristiina vaikis. Siis küsis ta:

— Kas neid «keegisid» tuleb tihti?

Härra Harri kehitas õlgu:

— Ma ei tea. Ma ei kontrolli. Oluline on jätta need siia. Edasi otsustab elu ise.

Selle päeva järel hakkasid lapsed talle kirjakesi kirjutama. «Aitäh kommi eest!», «Täna sain ma viie!», «Te olete lahke.» Harri hoidis neid kodus ühes karbis. Ja mänguväljakust sai midagi enamat kui lihtsalt mängukoht — sellest sai paik, kus elavad mälestused ja headus.

Sest vahel suudab üksainus karamellimaitseline mälestus soojendada korraga mitut südant.