Vanem mees apteegis otsustas, milliseid ravimeid osta — kas südame- või vererõhuravimeid, raha oli vaid ühe jaoks. Ta kahtles kaua, mida valida. Siis ma ei suutnud enam ja tegin midagi, pärast mida istusin veel tunnikese autos ja nutsin…

Läksin peale tööd apteeki. Vaja oli plaastrit — olin end kodus remonti tehes lõiganud. Järjekord oli väike, kaks inimest minu ees.

Mehekassas seisis vanem mees, umbes seitsmekümnene. Apteeker andis talle kotitäie ravimeid.

— See maksab sada nelikümmend eurot.

Mees tardus. Tõmbus kahvatuks.

— Mida?

— Sada nelikümmend.

— Aga… eelmisel kuul oli see üheksakümmend…

Apteeker kehitas õlgu.

— Hinnad on tõusnud. Tootja tõstis.

Mees avas rahakoti. Värisevate kätega luges aeglaselt rahatähti. Seejärel võttis kaardi. Libistas terminalist läbi. Ekraan vilgutas punast valgust. Tagasi lükatud.

Ta proovis uuesti. Jälle punane.

Nägu tõmbus punaseks. Ta sosistas:

— Mul on ainult kaheksakümmend viis sularahas…

Apteeker ohkas väsinult:

— Siis peate valima.

Mees vaatas kotti. Käed värisesid.

— See on kõik oluline. Vererõhule, südamele, diabeedile… Mul on kõike vaja.

Apteeker noogutas.

— Ma saan aru. Kuid ma ei saa anda tasuta.

Mees neelatas. Pööras pea kõrvale. Pühkis varrukaga silmi. Seejärel hakkas karpe ümber tõstma. Luges nimed. Lõi ühe kõrvale. Tõstis teise. Lõi uuesti kõrvale.

— Siis… andke vererõhule. Ja diabeedile. Südameravimita… kuidagi saan hakkama.

Hääl värises.

Ma seisin tema taga. Kuulasin. Ja iga tema sõna lõi südamesse.

Ma ei mõelnud, lihtsalt tõstsin kaardi. Ulatasin apteekrile üle mehe õla.

— Registreerige kõik. Mina maksan.

Mees pöördus. Vaatas mind ehmunud pilguga.

— Ei, ma ei saa vastu võtta…

Ma asetasin käe talle õlale.

— Võite küll. Ma nõuan. Palun.

Apteeker tegi tehingu. Sada nelikümmend eurot. Ma sisestasin PIN-koodi.

Mees seisis vaikselt. Siis ütles tasakesi aitäh. Hääl murdus. Võttis koti. Surus selle rinnale. Üritas mu telefoninumbrit kirja panna — raha tagastada.

Raputasin pead.

— Pole vaja. Lihtsalt… hoolitsege enda eest.

Ta noogutas. Sosistas veel kord aitäh. Lahkus.

Seisin kassas. Käed värisesid. Isegi unustasin, miks ma tulin.

Apteeker ütles vaikselt:

— Ta käib iga kuu. Üksi. Naine suri aasta tagasi. Pension on väike. Kindlustus katab vaid osa. Ülejäänu tuleb omast taskust. Näen, kuidas ta valib. Iga kord. Mis on olulisem — süda või vererõhk. Diabeet või valu. Sina oled esimene, kes aitas.

Kurk tõmbus kokku. Noogutasin. Võtsin oma plaastri. Makstud. Lahkusin.

Istu autosse. Sulgesin ukse. Ja nutsin.

Nutsin, sest kujutasin seda meest ette. Kuidas ta iga kuu kassas seisab. Raha loeb. Valib, millist organit ravida, millist mitte.

Nutsin, sest meenutasin oma isa. Kes suri kolm aastat tagasi infarkti. Kes samuti ravimite pealt kokku hoidis. Ütles, et saab hakkama. Et ei tunne end nii halvasti. Ja siis lihtsalt ei ärganud ühel hommikul.

Hiljem leidsin tema öökapist retseptid. Mitterahastatud. Tema valis — toit või südameravimid. Valis toidu. Et meid mitte koormata.

Ja suri.

Nutsin, sest mõistsin — see apteegis mees oleks võinud olla minu isa. Oleks võinud seista samamoodi. Valida samamoodi. Surra samamoodi.

Nutsin, sest sada nelikümmend eurot on minu jaoks paari kinokäiku. Paagi bensiin. Õhtusöök sõpradega.

Aga tema jaoks — elu. Sõna otseses mõttes.

Pühkisin pisarad. Käivitasin auto. Sõitsin koju.

Kogu õhtu ei suutnud rahuneda. Mõtlesin temale. Kas ta jõudis koju? Kas ta võttis ravimid? Kas ta sõi täna?

Ja veel mõtlesin: kui palju vanureid EI saadud aidata? Kui palju lahkusid apteegist tühjade kätega? Kui palju valisid toidu ravimite asemel ja surid kuu pärast, nagu mu isa?

Mulle teeb eriti haiget selliste inimeste nägemine. Sest iga kord näen neis oma isa. Keda ei suutnud päästa. Kes vaikis oma probleemidest. Kes valis uhkuse abi asemel.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, makstes kellegi teise ravimite eest? Või oli see tema jaoks alandav, võttis väärikuse? Kas meie tervishoiusüsteem peaks laskma vanainimestel valida, millist organit sellel kuul ravida? Ja mida me saame teha, et selliseid lugusid ja selliseid surmasid, nagu mu isal, oleks vähem?