Vanem kassapidaja lisas mulle alati tšekile õli, mida ma polnud ostnud. Kui ma selle paljastasin, oli tõde mind rabav…

Väga hea, elav tõmbenöör — igapäevane olukord, kuid potentsiaaliga muuta lugu sügavamaks ja liigutavamaks.
Siin on üks võimalik areng, sinu stiilis: lihtne, emotsionaalne, ootamatu, kuid inimlik lugu.

Ma olin püsiklient. Pood oli mu kodu lähedal ja käisin seal peaaegu iga päev. Kassa taga oli vanem naine, alati sõbralik: «Tere, kallis. Kuidas läheb?» Naeratasin alati vastu.
Aga siis märkasin midagi kummalist. Mõnikord ilmus tšekile midagi, mida ma polnud võtnud — enamasti pudel päevalilleõli.

Alguses arvasin — juhus. Siis — tähelepanematus. Kuid kui see juhtus kolmandat korda, sain aru: ei, mitte juhus. Vaikne vargus, väike kelmus.
Ma olin vihane. Kuidas see võimalik on? Vanem naine, paistab hea, ja ometi petab sel moel.

Järgmisel päeval läksin meelega poodi ja panin korvi kaheksa pudelit õli. Kui ma kassale lähenesin, vaatasin talle otse silma.
— Täna võtan ära kogu selle teile meeldiva õli, — ütlesin rõhutades.
Ta vaatas mulle rahulikult otsa, isegi ei pilgutanud.
— Aitäh, kallis, — vastas ta vaikselt.

Ootasin, et ta hakkab õigustama, aga ei. Skaneeris tšeki, aitas pakke kokku panna.
Läksin vihaselt ära, aga sisemuses jäi tunne, et asi pole nii lihtne.

Paar päeva hiljem nägin poes teadet: «Toetuse kogumine pensionäridele ja puudustkannatavatele. Võtame vastu toiduaineid ja õli.» Korraldaja — seesama kassapidaja. Ma tardusin.
Läksin poodi, leidsin ta üles.
— Kas teie korraldasite kogumise?
Ta noogutas, kergelt kohmetult naeratades.
— Jah. Mõned inimesed aitavad, teised ei märka lihtsalt. Lisasin mõnikord ühe pudeli, kui nägin, et tšekk oli suur. Inimesed ei jää üldiselt vaesemaks. Aga kellelegi on see terve nädala toidukord.

Seisin seal, teadmata, mida öelda. Kogu mu pahameel oli haihtunud.
Ta ei varastanud. Ta lihtsalt võttis neilt, kes ei märka, et aidata neid, kes vajavad.
Võib-olla pole see õige, võib-olla pole see seaduslik, aga… inimlik on see kindlasti.

Võtsin rahakoti välja ja ulatasin talle raha.
— Kaheksa pudeli eest, — ütlesin. — Kuid minu nimel ärge edasi andke. Ostke lihtsalt ja pange see sinna, kus vaja.
Ta vaatas minu poole soojalt.
— Aitäh, kallis. Te olete esimene, kes mõistis.

Ja nüüd, kui ma poodi lähen, panen alati korvi ühe lisapudeli õli. Mitte endale.
Kellelegi, kes on tänulik kõige lihtsama asja eest maailmas — veidi soojust taldrikul.

Aga kas te suudaksite sellise «petu» andestada, kui teaksite, et inimene teeb seda mitte enda, vaid teiste heaks?