Vanamees hoolitses poja haua eest, kui järsku hakkas tema koer midagi maa seest välja kraapima. Avastatud leid pani terve küla kihama

Jaan käis kalmistul iga nädal. Juba kümme aastat oli ta hoolitsenud oma poja Martini haua eest. Ta puhastas rohtu, vahetas lilli, kohendas küünlaid. See oli tema rituaal, tema viis hoida mälestust elavana.

Bruno, vana koer, käis alati temaga kaasas. Ka tema tundis igatsust. Varem oli just Martin olnud see, kes koeraga põldudelt läbi jalutas, mängis, maiustusi tõi. Aga nüüd polnud teda enam.

See päev oli hall ja sügisene. Jaan sättis aeglaselt küünlaid paika, kui äkitselt hakkas Bruno urisema. Vanamees imestas — koer polnud kunagi nii käitunud.

— Mis seal on, sõber?

Bruno hakkas haua ääres maapinda kraapima. Jaan tahtis algul teda keelata, kuid midagi koera käitumises pani ta ettevaatusele.

Ta kummardus ja märkas, et koer oli maa seest midagi kõva välja kraapinud. Jaan tõmbas selle ettevaatlikult välja. See oli vana plekk-karp, roostes, kuid ikka veel terve.

Süda tõmbus kokku.

Jaan avas karbi ettevaatlikult.

Sees olid… kirjad.

Ta tundis kohe Martini käekirja ära.

Käed värisesid, kui ta voltis lahti koltunud lehed.

“Isa, kui sa loed seda kirja, siis tähendab, et ma ei suutnud sulle kõike öelda otse…”

Jaan tardus paigale.

Kirjad olid kirjutatud paar kuud enne Martini surma. Nendes rääkis poeg sellest, millest ta kunagi ei olnud rääkinud. Oma kurbusest, sellest, kuidas ta tundis end võõrana selles maailmas, oma hirmudest, mida ta ei tahtnud vanemate õlule panna. Sellest, kuidas ta tihti kahtles oma teekonnas.

“Sa oled alati olnud tugev, isa. Ma ei tea, milliseks ma peaksin saama, et mitte sind alt vedada. Ma ei taha näidata nõrkust, aga mõnikord tunnen, et ma lihtsalt ei tule toime…”

Jaan surus silmad tihedasti kinni, hoides kirja kramplikult käes.

Miks Martin ei rääkinud sellest talle? Miks ta vaikis?

Pisarad kõrvetasid silmi. Ta oli alati mõelnud, et on olnud hea isa. Aga nüüd sai ta aru, et ei olnud alati märganud, mida ta poeg tundis.

Ühes kirjas kirjutas Martin:

“Kui ma peaksin kunagi sinust varem lahkuma, siis ma tahan, et sa teaksid: ma armastasin sind. Lihtsalt mõnikord oli mul raske. Aga sina pole milleski süüdi.”

Jaan sulges silmad.

Ülejäänud kirjad luges ta juba kodus, üksi, vanale kaminale lähedal istudes. Ta silitas Bruno karva, tundes, kuidas midagi tema sees murdub ja samal ajal täidetakse soojustundega.

Järgmisel hommikul teadis kogu küla juba avastusest. Inimesed sosistasid, arutasid.

— Jaan leidis poja kirjad…

— Öeldakse, et seal on midagi tähtsat…

Aga Jaan ei rääkinud kellelegi üksikasju. See oli tema hüvastijätt Martiniga.

Sellest päevast alates hakkas ta elama teisiti. Ta kuulas inimesi rohkem, vaidles vähem ega lasknud kallite inimeste märkidest mööda vaadata. Ta mõistis kõige tähtsamat: mõnikord kannatavad kõige kallimad inimesed vaikselt ning meile tundub, et nendega on kõik korras. Kuid me peaksime lihtsalt õigel ajal küsima:

“Kas sinuga on kõik korras?”

Sest mõnikord võib üksainus soe sõna päästa kellegi hinge.