Vanaisa istus oma vana maja ees pingil ja mõtles, kuidas ta sel talvel külmub. Järsku sõitis maja juurde auto, mis oli täis puid

Mihkel on juba peaaegu 10 aastat elanud üksi. Tema naine lahkus haiguse tõttu. Neil ei olnud ühiseid lapsi. Maarjal oli poeg, kuid ta uppus veel lapsepõlves jões. Naine ei suutnud sellest kaotusest üle saada, ilmselt haigestus ta just sellepärast.

Mihkel tundis end väga üksikuna. Ta elas küla serval, kust enamik elanikke oli ammu linna kolinud. Selles külaosas käis harva keegi, mistõttu oli Mihkel väga rõõmus, kui mõni mööduja temaga paar sõna vahetas.

Külanõukogu esimees külastas teda paar kuud tagasi ja pakkus, et Mihkel võiks kolida vanadekodusse, kuid Mihkel keeldus. Ta oli juba ammu otsustanud, et veedab oma viimased eluaastad oma kodus ja oma külas, sest ei suudaks elada ilma vaadeta metsale, ilma oma hoovi ja oma koduta.

See on talle väga kallis. Kuid oli üks probleem – tervis ei lubanud tal enam ise puid lõhkuda, ja talv oli juba lähedal. Vanaisa ei teadnud, mida teha. Kas tõesti jääb ta oma kodus külma kätte? Tal ei olnud kelleltki abi küsida.

Naabreid polnud enam ümberringi, sugulasi samuti mitte. Mida teha? Vanaisa istus pingil ja mõtles oma nukrale saatusele. Järsku sõitis maja juurde auto, mis oli täis puid, mis olid juba lõhutud mugavateks halgudeks.

Autost astus välja noor mees ja küsis, kuhu puid maha laadida. Nad koos abilisega laadisid kiiresti puid maha ja ladusid need kenasti vanaisa näidatud kohta maja kõrvale.

Siis tõi noormees autost välja kaks suurt toidukotti. Vanaisa oli rõõmust pöörane, tal tulid pisarad silma. Tuleb välja, et selles maailmas on ikka veel häid inimesi. Ja tänu sellistele inimestele tahaks ka ise teha häid tegusid.