Vanahärra ei jätnud kasutamata ühtegi päeva rongijaama perroonil, lootes näha oma tütart, kes kadus lapsepõlves

Väikese linna keskvaksalis oli koht, mida teadsid kõik – pink kolmanda tee ääres, väljapääsu lähedal. Seal istus iga päev ühel ja samal ajal eakas mees vanas hallis mantlis ja kepiga, mille puit oli tema peopesadest läikima hakanud. Ta nimi oli Paul.

Vana asumi elanikud rääkisid, et ta on juba aastaid sinna tulnud. Ikka üksi. Ta ei oodanud konkreetset rongi ega tervitanud kindlat reisijat. Ta lihtsalt istus ja imetles, kuidas inimesed tulevad ja lähevad. Mõnikord sirutas ta käe, nagu tahaks kedagi peatada, kuid tõmbas selle kohe tagasi ja pööras pilgu mujale. Tundus, nagu meenutaks ta midagi või otsiks kedagi. Kõigile küsimustele vastas ta viisakalt naeratades: „Ma lihtsalt vaatan nägusid.”

Aga olid ka need, kes teadsid tõde. Kümneid aastaid tagasi kadus tema tütar nimega Eloisa. Ta oli kuueaastane. Nende pere valmistus reisiks ja rongijaamas, saginas, kadus Eloisa jäljetult. Politsei, kuulutused, otsingud – kõik tehti. Kuid tüdrukut ei leitud. Ei olnud ühtegi juhtlõnga ega tunnistajaid. Ainult õudus ja vaikus, mis purustas pere. Ajaga kõik vaibus – välja arvatud lootus.

Paul jäi üksinda. Ta ei tahtnud kolida, ei tahtnud muuta oma harjumusi. Tema kodu asus kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel ja igal hommikul pani ta mantli selga, võttis kepi ja suundus perroonile. Alguses vaatasid inimesed teda kaastundlikult, siis – aukartusega. Temast sai rongijaama maastiku osa, just nagu seinakellad või kohvi lõhn ootesaalis.

Aastad möödusid. Hooneid renoveeriti, platvorme uuendati, tulid uued kassad. Aga Paul käis iga päev ja istus oma pingil. Vahel tõi ta lilli, pani neid pingi otsa ja lihtsalt jälgis saabuvaid ronge. Tal polnud isegi tütre fotot kaasas. Ta teadis, et kui ta peaks Eloisat nägema, tunneb ta ta ära pilgu järgi.

Ühel päeval istus tema kõrvale noor naine. Tal oli kaasas kohver ja ta vaatas Paulile otsa, öeldes:

– Te käite siin iga päev, eks? Ma näen teid rongiaknast, kui tulen vanaema juurde.

Paul noogutas, tundmata üllatust. Ta oli harjunud, et teda märgatakse.

– Keda te ootate?

Ta vaatas naisele otsa ja vastas:

– Seda, kelle kord kaotasin.

Naine jäi vaikseks. Seejärel ulatas ta eakale paberist topsi teega.

– Ma arvan, et teile kulub natuke soojust ära.

Sellest päevast alates peatus ta iga kord, kui linna sattus. Vahel tõi ta Paulile ajalehe, vahel istus niisama tema kõrval. Ta ei esitanud liigseid küsimusi. Aeg möödus, kuid Paul ei istunud enam täielikus üksinduses.

Ja kuigi Eloisa ei ilmunudki välja, teadis ta: kui ta kunagi rongist maha astub, on Paul seal. Sest armastus ei mõõdu ajas – see lihtsalt on. Ja vahel on kõige vaiksemad teod ühed kõige võimsamad.