Vanaema ütles: „Nüüd sa lähed isaga notari juurde ja kirjutad korteri tema nimele ümber“…

Kui olin 10-aastane, abiellus mu isa teist korda. Võõrasema jäi ruttu rasedaks ja sünnitas isale poja. Minust sai tasuta lapsehoidja, kokk ja koristaja ühes isikus.

Peres pöörduti minu poole ainult kui „Kuule, sina“. Käisin samade riietega, mis olid mulle ammu väikeseks jäänud, kuid vennale osteti üle päeva uusi mänguasju. Kui ta kasvas suuremaks, jäin ilma oma isiklikust ruumist: mind koliti elutuppa, ja vennale anti minu tuba.

Ilmselt ainus, mille eest olen isale tänulik – ta peatas kohe võõrasema katsed mind füüsiliselt karistada. Kuid moraalset alandamist ei keelanud keegi.
Kuulasin iga päev, et olen kole – keegi ei hakka mind kunagi tahtma, ja et olen loll – ei saa haridust ja hakkan koristajaks.

Võõrasema kordas iga päev, et mind talutakse selles majas ainult kuni täisealiseks saamiseni, ja kohe sünnipäeval ajab ta mind tänavale.

Kõik puhkused veetsin vanaema juures. Tema pidas mind samuti nende pere hädavaresena. Ta needis päeva, mil tema poeg abiellus mu emaga, ja rõõmustas, et ema enam ei ole.

Olin alati üllatunud, miks mind lihtsalt ei antud ära mõnda lastekodusse või sarnasesse asutusse.

Pool aastat enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva kuulsin pealt isa ja võõrasema vestlust ning sain kõigest aru. Võõrasema ütles, et ma ei nõustu iial, aga isa kinnitas talle, et veenab mind kirjutama korterit tema nimele ümber ja et tal pole põhjust muretseda.

Minu sünnipäeval olid kohal kõik huvitatud isikud: isa koos võõrasemaga, vanaema ja võõrasema vanemad.

Pärast esimest teejoomist koogiga viimase kaheksa aasta jooksul öeldi mulle, et pean asjad kokku pakkima. Minu küsimusele „kuhu?“ vastas vanaema:
– Täna said sa täiesti täiskasvanuks. Sellest päevast alates vastutad oma tegude eest ise. Ja veel, täna on see päev, mil sa tänad oma peret kõige eest, mida nad sinu heaks on teinud.

Nüüd lähed sa isaga notari juurde ja kingid talle korteri. See korter jäi sulle emalt, aga nii ei oleks pidanud juhtuma. Ta lubas testamendis kirjutada korteri minu pojale, aga jättis selle sulle. Kuid oma kohuse täidad nüüd, hakka asju kokku panema.

Nende näod olid nii pidulikud, et vaevu suutsin naeru tagasi hoida.

– Jah, vanaema. Tänan oma peret kõige eest, mida nad minu heaks on teinud. Tänutäheks ma ei aja neid täna välja, vaid annan nädala, et asjad kokku panna. Aeg läks.

Oh, mis siis lahti läks. Mind süüdistati tänamatuses, võõrasema kriiskas, et kasvatas „ussipoega“, isa andis mulle kõrvakiilu. Võõrasema vanemad hakkasid rääkima, et hoiatasid teda võõraste laste tänamatuse eest. Vanaema ütles, et mul pole midagi püha, ja läks ust paugutades minema.
Nad kolisid välja. Läksid vanaema juurde elama.

Ja paari päeva pärast tuli isa. Ta andis mulle paberi ja ütles, et kui ma korterit ei andnud, pean selle võla tasuma ja läks minema.

Avastasin paberi ja seal oli nimekiri:

– Toit – 4000
– Riided – 500
– Koolitarbed – 2000
– Hügieenitarbed – 800
– Majapidamistarbed – 500
– Korteri kommunaalmaksed – 1000

Kokku: 8800
Aga kuidas jääb sellega, et vanemad peavad oma alaealisi lapsi ülal pidama?

Ilmselt ei huvitanud see isa üldse.

Leidsin töökoha ja juba pool aastat olen igakuiselt andnud kolmandiku oma palgast isale, et selle võla eest tasuda.

Täielikult tasumiseks kulub mul 7–8 aastat. Kuid pärast seda olen täiesti vaba.