– Vanaema ma ei kutsu! – kinnitas lapselaps. Ja oma pulmapäeval tõestas ta seda kõigile

– Aga miks ma kuulen oma lapselapse pulmadest naabrilt, mitte perekonnalt? – küsis Marta kohe, kui uksest sisse astus, vaadates oma miniat ja poega.

Lea ja David vaatasid teineteisele otsa. Ka nemad olid segaduses — nende poeg ei pidanud vajalikuks vanaemale peatset abiellumist teatada.

– Äkki ta pole veel kedagi kutsunud? – püüdis Lea nõrgalt end õigustada.

– Ja mina siis polegi inimene? Enne kui kutset saan, pean vakka olema? – turtsus Marta ja läks kööki. – Teadsite ju ammu?

– Me saime ise teada paar päeva tagasi, – ütles David piinlikkusest.

Lea vaikis. Talle oli kõik selge: kolm aastat tagasi oli Marta ja tema lapselapse vahel tüli. Siis jõudis Luka vanaema juurde aia töödesse appi, kuid vanaema kohtus teda solvamisega — pikkade juuste ja hobusesaba pärast.

– Kas sa oled tüdruk? Või ei kavatse sa üldse kunagi abielluda? Tood oma mehe koju?

Luka püüdis end kaitsta, kuid Marta ei andnud alla ja mingil hetkel valas talle juustele briljantrohelist. Pärast seda kustutas ta vanaema oma elust. Ainult isa nõudmisel hakkas ta vahetevahel saatma talle neutraalseid õnnitlusi pidupäevadel.

Marta läks ära, pomisedes lõpuks: – Tuleb veel ka kingitus otsida, kurat võtaks.

Niipea kui uks tema järel sulgus, kargas David naisele peale: – Helista talle ja ütle, et kutsuks vanaema!

– Helista ise! – vastas Lea.

– Kas ta ikkagi on solvunud mingisuguse briljantrohelise pärast? – ei mõistnud David.

– Kas sina ei solvuks? – meenutas naine kergelt. – Ta istus nädal aega kodus, värvis oma juukseid…

– Olgu, mis seal ikka! – lõi David käega ja helistas kohe pojale.

– Kas kutsud vanaema pulma? – küsis ta.

– Ei, – vastas Luka lühidalt.

– Tõsiselt? Kas oled ikka veel vihane?

– See pole sinu asi. Need on minu pulmad ja mina otsustan, keda kutsuda.

– Ta solvub ju!

– Siis oleks pidanud mõtlema, enne kui mind tüdrukuks nimetama ja mulle briljantrohelist valama hakkas.

– Ta on juba eakas inimene. Anna talle andeks.

– Meie Irene’iga maksame ise pulmade eest, nii et otsustame ka ise.

– Mõtle veel…

– Nägemist, isa.

Mitmed katsed poja otsust muuta ei andnud tulemusi. Siis läks David äärmuslikele meetmetele:

– Kui sa ei kutsu vanaema, siis ma ka ei tule!

– Ära tule siis. Sa oled täiskasvanud inimene, aga sul pole õigust survestada.

David andis alla. Aga Martale ütles:

– Nad tähistavad pulmi ilma vanema põlvkonnata. Nohu ja nooruslikult.

– No tore, – rõõmustas ta isegi.

Pulmas kutsus David naise ja poja kõrvale:

– Ärge ainult postitage fotosid. Las ema ei saa teada, et me olime.

– Tõsiselt? – kortsutas Luka kulmu.

– Ta solvub. Mõtle ise…

– Las solvab! – pahvatas Lea. – Igas elus on õppetund. Võib-olla on tal aeg see õppida?

– Kas tõesti on nii raske fotosid mitte postitada? – ei andnud David alla.

– Aitab. Mul on 43 ja ma ei kavatse end sinu emalt varjata!

– Siis ei ilmu ma ühelgi fotol! – porises David.

– Suurepärane! – pööritas Lea silmi.

Kuid kaamerast hoiduda ta ei suutnud. Mõne päeva pärast nägi Marta pilti.

– Kas siis ainult mind ei kutsutud?! Olen üles kasvatanud valetaja! – korraldas ta skandaali.

– See oli Luka, kes ei tahtnud… – püüdis David end õigustada.

– Tundlik nagu tütarlaps! Oleks pidanud jälle pulmas talle briljantrohelist valama!

Esimest korda mõtles David: ehk tegi poeg kõik õigesti?