Vanaema, kes tuleb turule mitte ostma, vaid noorust meenutama
Ta kõnnib aeglaselt, kandes vana halli mantlit ja peaaegu tühja kotti. Turul tunnevad nad teda, kuid mitte ostjana. Teda toob siia mitte köögiviljad. Mitte allahindlused. Mitte leib. Vaid see, mis on ammu möödas, kuid mis veel soojendab südant — mälestused.
Iga hommik, täpselt kell 9:30, ilmub ta sissepääsu juurde. Astub sisse, hingab sisse lõhnad — soolase kala, roheluse, maitseained, õunad. Need on aja lõhnad. Tema elu lõhnad. Seal, tsitruste leti juures, hoidis kunagi üks mees tema kätt. Tema nimi oli Lukas. Ta naeris, rääkis, et mandariinid on päikeselised viljad, ja ostis terve kilogrammi, lihtsalt sellepärast, et ta naeratas.
Kõrval on juustumüüja. See juust on sama, mida nad abikaasaga mesinädalate ajal sõid. Mälu maitse. Ta ei osta, lihtsalt vaatab. Talle on oluline mitte süüa — meenutada. Teises nurgas on keraamikapood. Seal on tassid, nagu tema emal. Sellistes jõi ta teed köögis, kus alati lõhnas moosi ja hoolitsuse järele.
Kord ütles keegi: “Ta lihtsalt hulgub”. Kuid see pole lihtne. See on tema viis elada. Tema maailmas pole enam sõpru, lärmakaid pidusid, reise. On jäänud ainult mineviku pildid. Kuid kui need turul ellu äratatakse — tähendab see, et hommikul on veel mõtet.
Müüjad üritasid algul midagi müüa. Nüüd lihtsalt noogutavad, kui ta läheneb. Keegi murdab juustutüki, keegi ulatab pirni — “lihtsalt nii, proovige”. Ta naeratab, tänab, paneb koti sisse. Võibolla sööb, võibolla mitte. Peamine, et teda siin märgatakse.
Vahel kohtub ta teiste eakatega — samasuguste, kes otsivad mineviku nägusid praeguste seas. Keegi mäletab, keegi lihtsalt vaatab tühjusesse. Kuid kõik nad on turu osa. Elava, mitte kiirustava elu osa.
Kui ta koju tagasi pöördub, võib kotis olla ainult kukkel. Või mitte midagi. Kuid süda on täidetud häälte, kujutiste, valgusega nendest, kes ei ole enam kõrval. Ja homme läheb ta jälle. Sest ainult seal, apelsinide lõhnade ja müüjate häälte seas, tunneb ta, et on alles siin. On alles elus.
