Vanaema jättis viis kirja naabrite jaoks, kes teda kiusasid — pärast esimese kirja viimist saabus politsei

Vanaema elas oma väikeses telliskivist majas nelikümmend kaks aastat. Kaks nädalat pärast tema lahkumist kolisin ise sinna, ametlikult selleks, et asju korda teha, aga tegelikult ei suutnud ma mõelda, et võõrad inimesed selle maja ostavad ja seal kõik ümber teevad.

Naabruskond tundus kenasti hooldatud ja vaikne — niidetud murud, sirged aiad. Kuid kui ma oma asju sisse viisin, liikusid kardinad akendel ja õhk tundus mõnevõrra ettevaatlik. Juba esimesel hommikul astus vastasnaaber uksele ja teatas rõhutatult, et siin on kombeks korda hoida. Vanaema kutsus teda salaja «meeriks».

Järgmisel päeval avasin kummutisahtli rätikuid otsides ja leidsin viis suletud ümbrikku. Igal ümbrikul oli kellegi naabri nimi, kirjutatud vanaema hoolika käekirjaga. Peal oli märkus: «Pärast minu surma anna neile.»

Ma lubasin endale, et ei ava neid, sest see tundus nagu sissetung teiste privaatsusse. Kuid palvet eirata ma ka ei suutnud.

Hommikul viisime esimese ümbriku vastasnaabrile. Ta võttis selle kahe sõrmega ja sulges ukse. Vähem kui tunni aja pärast peatus tänaval kaks politseiautot. Politseinik küsis, kas mina andsin kirja. Selgus, et naabrinaine kutsus politsei, sest tema sõnul olid sees dokumendid ja mälupulk ning ta pidas seda ähvarduseks.

Mulle öeldi, et ma ei tohi enam midagi kohale toimetada enne kui olen detektiiviga rääkinud.

Naasin koju ja avasin teise ümbriku ise.

Sees oli hunnik pabereid ja pakendis mälupulk. Esimene leht oli «Juhtumite kronoloogia». Kuupäevad, kirjeldused, naabrite vestluse kuvatõmmised. Meie õue fotod — tehtud sellistest nurkadest, et pildistaja oli ilmselt aeda sisenenud.

Kolmas ümbrik — kadunud asjade nimekiri: ehtekarp, hõbelusikas, pillide köit. Mõnedel punktidel oli märge: «Viimati nägin pärast naabrinaise meistri saatmist».

Neljas — võlts petitsioon punase ringiga ümbritsetud vanaema allkirja koopiaga.

Viies algas sõnadega: «Kui minuga midagi juhtub — siin on põhjus». Mu käed hakkasid värisema. Helistasin detektiivile ja ütlesin, et teised ümbrikud on tõenditeks.

Detektiiv Rios tuli, istus köögilaua taha ja palus mul kogu lugu algusest ära rääkida. Ta kuulas tähelepanelikult. Ütles, et vanaema kirjeldas süsteemset käitumist, mõned kuupäevad kattuvad vanade juhtumitega, mis suleti kui «naabrite konflikt». Tõendite puudumisel ei reageeritud.

Sel ööl kuulsin kahtlast naginat külgmist väravat. See oli lahti.

Hommikul leidsin prügikastile pandud tundmatu paki. Helistasin detektiivile. Ta ütles, et ärgu ma puutugu seda ja saabus kohale.

Päeval tulid uksele kolm naabrit — sealhulgas sama «meer» ja veel kaks nimekirjast. Nad rääkisid kaastundest, et vanaema «oli lõpuks endast väljas» ja palusid tungivalt näha, mida ta oli kirjutanud, «et vältida arusaamatusi». Ütlesin ei ja sulgesin ukse. Detektiiv, kes seisis seina taga, noogutas.

Hiljem avastasime linnumaja söögikoha juurest pisikese kaamera. Vanaema oli selle ise paigaldanud.

Kaks ööd hiljem olin pimedas elutoas. Detektiiv ja tema partner ootasid üleval. Kell pool kaksteist aktiveerus hoovis liikumisandur. Kaamerast nägi, et naaber hoidis käes kotti, kaks teist tema järel. Nad üritasid ust avada. Üks ütles: «On vaja dokumendid kätte saada. Ta ei tohi meid hauast hävitada».

Detektiiv andis kõrvaklappi käsu: «Nüüd».

Prožektorid süttisid õues, väravad lõksusid. Kõik kolm saadi seal kätte. Neljas, kes alati väravat liikus, et vanaema hirmutada, tuli ise varjust välja. Viies keeldus juba varem osalemast.

Ülekuulamisel hakkasid nad kohe süüd üksteisele ajama.

Detektiiv selgitas hiljem, et nad eraldasid meelega vanaema ja tegid kõik, et mis tahes kaebused tunduksid kui eakamate hämarad fantaasiad. Nad valisid eesmärgiks just tema, sest ta oli üksik ja märkas kõike.

Nädal hiljem valitses tänaval uus vaikus — ilma naeratusteta ja jälitamiseta. Ühes aias ilmus kinnisvaramaakleri silt.

Dokumente sorteerides leidsin kuues ümbriku. Ilma naabri nimeta. Minu jaoks. Vanaema kirjutas, et vahepeal oli tal hirm, kuid ta oli uhke rohkem kui hirmul. Ta ei tahtnud, et tema elu tehtaks lihtsalt looks, kus tema on probleem.

Ta ei olnud probleem. Ta oli õigel teel. Ja ta oli sellele mõelnud.

Kui leiaksite sellised kirjad — kas otsustaksite neid kohale toimetada, teadmata, mis sees on?