Vanaema istus iga päev kooli juures oleva pingikese peal, kuni ühel päeval tuli tema juurde tüdruk ja küsis: “Kas te ootate kedagi?”

Iga päev, täpselt kell kolm pärastlõunal, istus kooli hoovi kõrval olevale vanale puupingile eakas naine. Ta hoidis käes kudumit meenutavat kotti, millest ta vahel tõstis välja õuna või leivakese tüki, et toita tuvisid. Ta istus vaikselt, jälgides hoovist välja jooksvaid lapsi, ja iga kord jäi tema pilk pidama justkui mingil kindlal hetkel – nagu oleks tal midagi või kedagi oodata.

Lastevanemad, kes tulid oma lapsi koolist võtma, märkasid teda, kuid keegi ei söandanud uurida, miks ta seal on. Nad olid teda seal näinud aastaid – talvel, kui lumekihid vaikselt kogunesid tema sallile, ja kevadel, kui esimesed lehed hakkasid puude okstelt välja paistma. Kuid siis astus kord tema juurde tüdruk, silmad uudishimust säramas, ja küsis ettevaatlikult:

– Kas te ootate kedagi?

Naine pööras end aeglaselt ja vaatas teda. Tema silmad olid heledad ja lahked, kuid neis peegeldus kurbus.

– Kord ootasin küll, – vastas ta tasakesi. – Aga nüüd jälgin lihtsalt.

Tüdruk kortsutas kulmu, justkui mõistmata.

– Keda?

– Lapselast. Ta õppis kunagi selles koolis. Ma tulin iga päev talle siia vastu. Siis ta sai suureks ja kolis teise linna. Aga mina harjusin selle kohaga nii ära, et ei suutnud enam siin käimist lõpetada.

Tüdruk jäi mõttesse. Tema vanemad olid talle alati rääkinud, et inimesed ei peaks olema üksi. Ta istus vanaema kõrvale pingile ja ütles:

– Te võite mind oodata. Mina õpin siin.

Vanaema naeratas. Sellest päevast peale istus tüdruk enne koju minekut alati mõneks hetkeks pingile. Nad rääkisid koolist, ilmast ja sellest, kui magusad on sügiseti õunad. Ja kuigi lapselaps ei tulnudki tagasi, ei jäänud vanaema enam kunagi üksi.

Päevad tulid ja läksid. Tüdruk harjus vanaema iga päev nägema, ja vanaema sai osaks tema koolielust. Ta jutustas, kuidas asjad kunagi olid, kuidas ta lapsena jooksis mööda neid samu tänavaid, kuidas ootas kooli juures oma poega, ja hiljem lapselast. Ta meenutas, kuidas kirjade saamine oli kunagi alati oodatud sündmus, ja kuidas telefonisõnumid enam sellist soojust kaasa ei too.

Kord, sügisel, kui puud olid muutunud kuldkollaseks ja punakaks, märkas tüdruk, et pink oli tühi. Ta astus lähemale, vaatas ringi, kuid vanaema ei olnud seal. Ja teda ei olnud ka järgmisel päeval. Tüdruku rinnus kasvas ärevus, ja ta küsis oma emalt:

– Kas on võimalik leida kedagi, kui ta äkki kaob?

Ema silitas vaid tema juukseid ja ütles:

– Võib-olla ei saanud ta täna tulla.

Kuid vanaema ei ilmunud välja ka nädala ega kuu pärast. Tüdruk uuris tema järele õpetajatelt, naabritelt – mitte keegi ei teadnud midagi. Siis otsustas ta jätta pingile õuna – kui märgi, et mäletab. Mõni päev seisis see seal puutumatult, kuid ühel päeval oli see kadunud.

Kevadel, kui lumi oli lõplikult sulanud, tuli tüdruk taas pingile ja märkas seal kirja. Ebakindel käekiri, tuttavad tähed:

“Aitäh, et mind ootasid. Nüüd ootan ma sind seal, kus on alati soe.”

Tüdruk pigistas kirja oma peopesas, tundes kergelt kurbust ja sooja hüvastijättu. Ta teadis – vanaema enam ei tule. Kuid nüüd jäi tema mälestustesse alatiseks mõte sellest, kui oluline on mitte jätta inimesi üksindusse. Ja edaspidi, iga kord sellest pingist möödudes, naeratas ta – teades, et kunagi ootas siin keegi armastusega.