„Vanaema, ema ütles, et sind tuleb hooldekodusse viia.“ Kuulsin pealt ema ja isa vestlust – laps ei suudaks selliseid asju välja mõelda
Proua Helmi läks kooli oma lapselapsele järele, nägu rõõmust säramas. Ta naeratas pidevalt, ja tema kingade kontsad kõpsusid tänavakivide vastu, just nagu nooruspäevil.
Rõõmu põhjuseks oli eriline sündmus – lõpuks oli ta saanud oma korteri omanikuks. See oli valgusküllane, avar, kuigi ühetoaline korter uues majas.
Ta oli pea kaks aastat raha kogunud, sest maamaja müügist saadud summast piisas vaid poole korteri ostmiseks. Tütar aitas natuke, aga proua Helmi lubas raha tagasi maksta.
Tütar ja tema mees olid noored, neil oli raha vaja, aga Helmile piisas poolest pensionist. Koolikoridoris ootas teda lapselaps, teise klassi tüdruk. Tüdruk rõõmustas vanaema nähes ja nad läksid koos koju.
Kaheksane Mia oli seitsmekümneaastase proua Helmi suurim rõõm. Tütar sünnitas ta hilja, peaaegu neljakümneselt. Lapse pärast palus ta emal teda aidata. Proua Helmi otsustas oma tütart toetada, kuigi ei tahtnud oma kodust ära kolida.
Ta hoolitses Miale, kuni vanemad töölt koju jõudsid, ja õhtul läks tagasi oma hubasesse korterisse. Korter oli kirjutatud tütre nimele, aga see oli vaid formaalsus – kunagi ei tea, mis elus juhtuda võib. Sageli langevad üksikud eakad petiste ohvriks!
– Vanaema, – katkestas Mia vanaema mõtted, – ema ütles, et sind tuleb hooldekodusse viia.
– Millisesse hooldekodusse? – küsis proua Helmi, kui külmavärinad mööda selga jooksid.
– No sinna, kus elavad vanaemad ja vanaisad. Ema ütles, et sul ei hakka seal igav.
– Aga ma ei taha sinna minna, ma läheks pigem sanatooriumisse, – vastas proua Helmi murelikult, uskumatult pead raputades.
– Vanaema, palun ära ütle emale, et ma sulle seda rääkisin, – sosistas Mia. – Kuulsin pealt, kuidas ema rääkis isaga. Ema ütles, et ta on juba ühe tädiga kokku leppinud, aga nad ei vii sind kohe, vaid siis, kui ma olen natuke vanem.
– Ma ei ütle, kallike, – lubas proua Helmi, avades korteri ukse. – Mul ei ole hea olla, pea käib ringi. Ma heidan korraks pikali, sina aga mine vaheta riided.
See on tõestisündinud lugu. Kolm kuud hiljem kolis proua Helmi tagasi maale. Praegu üürib ta korterit ja kogub raha oma tulevase kodu jaoks. Tal on sõbrannad ja sugulased, kes teda igati aitavad.
Kuigi mõned teda kritiseerivad, öeldes, et ta ise on süüdi ja oleks pidanud tütrega rääkima, on proua Helmi kindel oma tõekspidamistes.
– Laps ei suuda selliseid asju välja mõelda, – ütleb proua Helmi veendunult. – Mu tütre käitumine räägib enda eest. Ta pole isegi helistanud, et küsida, miks ma lahkusin.
Ta sai ilmselt kõigest aru. Aga mina ootan endiselt. Ma ise talle helistama ei hakka, sest ma ei tunne end milleski süüdi olevat.
