Vanade vihikute lõhn ajab mind tänaseni nutma…

Hiljuti sattusin ema panipaigas vana kasti otsa. Sees olid minu koolivihikud, päevikud, väikesed sedelid, fotod. Ja kui ma avasin esimese, kulunud ruudulise vihiku, lõi ninna tuttav lõhn. Paber, tint, kriit — see kõik viis mind hetkega viisteist aastat tagasi. Istusin põrandal, tolmu ja asjade vahel, ja nutsin. Mitte sellepärast, et oleks olnud halb, vaid sellepärast, et oli liiga hea — ja seda ei saa enam kunagi tagasi. Ja ma mäletasin…

Me istusime alati tagumises pingis koos Marisega. Õpetajad torisesid: „Te olete seal taga nagu turul!“ — ja meie surusime naeru alla, peites laua alla väikeseid sedelikesi. Mul on siiani alles väike paberitükk tema käekirjaga: „Lähme pärast tunde kioski krõpse ostma?“ Siis tundus see päeva tähtsaim sündmus.

Mäletan, kuidas kaheksandas klassis tuli meie kooli uus poiss — Tarmo. Pool klassi ohkas tema järgi, ja mina kirjutasin salaja tema perekonnanime oma ajaloo vihiku kõrvale. Naljakas, eks? Aga siis uskusime, et kooliaegne armastus kestab igavesti. Ma mäletan siiani, kuidas süda tagus, kui ta palus mul pastakat. Nii väike asi, aga ma kandsin seda pastakat veel nädala pinalis ega julgenud sellega kirjutada, et tema puudutust mitte „ära kustutada“. Täna tundub see lapsik, aga just sellistest pisiasjadest koosneski meie õnn.

Oli ka kontrolltöid, kui süda tagus nii kõvasti, et tundus, nagu sõltuks kogu elu ühest hindest. „Kati, anna spikerdada!“ — sosistas Jaan esimesest pingist. Ja mina, käed värisedes, ulatasin talle väikese paberi. Hiljem me kõik naersime sööklas, sõime saiakesi ja arutasime, kui „range“ oli matemaatikaõpetaja meid vaadanud.

Ja veel — koolipeod. Jõulud aulas, mandariinide lõhn ja odavad jõulutuled, mis vilkusid nagu hullud. Me harjutasime tantse hiliste õhtutundideni, tegime etendusi, õmblesime kostüüme. Mäletan, kuidas ma kaotasin viimasel hetkel oma lumehelbekese krooni ja nutsin tualetis, aga klassi tüdrukud tegid mulle uue — fooliumist ja sädelevatest pärlitest. Siis tundus see katastroofina, aga tegelikult oli see ehe ime. See ühtekuuluvustunne, kui kogu klass oli nagu üks pere, pole enam kunagi tagasi tulnud.

Isegi õpetajad olid erilised. Ma ei mõistnud siis, miks meie klassijuhataja nii tihti karjus. Aga nüüd arvan, et ta lihtsalt armastas meid. Me olime talle nagu lapsed. Kui ma teda hiljuti tänaval kohtasin, tundis ta mind kohe ära: „Katrin, kui täiskasvanuks sa oled saanud!“ Ja mul tõmbus süda valust kokku. Sest tema jaoks oleme me igavesti need lärmakad teismelised, kes ei lasknud tal rahulikult tundi anda. Aga minu jaoks jääb ta alati inimeseks, kes oskas ühe lausega mu kõige raskemat päeva kergemaks muuta.

Ja siis sai kõik ootamatult otsa. Viimane koolikell, valged põlled, lipsud juustes, poisid ülikondades. Me seisime, hoidsime üksteisel käest ja nutsime. Tundus, et see on igaveseks hüvastijätt — aga keegi ei uskunud seda. Me lubasime: „Kohtume igal aastal! Me ei kao kunagi üksteise elust!“ Aga siis tulid ülikoolid, töö, pered. Me lakkasime kirjutamast. Täna ei tea ma isegi, kus paljud neist elavad, mida nad teevad. Ja see teeb haiget. Sest tol ajal olime me üksteisele lähemal kui keegi teine.

Ja tead, mis oli kõige ilusam? Õnn oli siis nii lihtne. See mahtus klaasi limonaadi ja kebabi pärast tunde. Sellese, kuidas me kõndisime hallidel tänavatel raske koolikotiga õlgadel ja unistasime: „Kui kool saab läbi, algab päris elu.“

Ja päris elu algas… aga miks see ei ole kergem?

Hiljuti kohtasin oma klassivenda Indrekut. Kunagi oli ta kooli esimene südametemurdja, kõik tüdrukud olid temasse armunud. Me seisime apteegi järjekorras, ja ta ei tundnud mind algul äragi. Kui tundis, ütles lihtsalt: „Noh, tere.“ Ja läks. Aga mina mäletasin kohe, kuidas ta kord mind kaitses, kui vanemad poisid tahtsid mu telefoni ära võtta. Siis tundus ta kangelane filmist. Aga nüüd — tavaline väsinud mees. Ja mina samasugune.

Mõnikord mõtlen: kui ma saaksin ainult üheks päevaks kooli tagasi minna, valiksin kõige tavalisema päeva. Istume bioloogia tunnis, väljas sajab vihma, ja mina joonistan vihikusse südameid. Maris sosistab kõrval: „Oleks juba kelluke.“ Ja siis kelluke tõesti heliseb, ja me jookseme koridori mööda, naerdes nii valjusti, et koolitädi ajab meid välja.

Ma leidsin kastist oma vana päeviku. Avan selle — ja esimene sissekanne: „Täna sõime tüdrukutega jäätist ja lubasime, et ei lähe kunagi lahku.“ Ma naersin ja nutsin korraga. Sest mõnega neist ma isegi ei mäleta, kuidas me suhtlemise lõpetasime. Elu viis meid mööda erinevaid linnu laiali. Aga me ju lubasime…

Mõnikord tunnen, et kooliaastad olid ainus aeg, mil ma päriselt elasin. Ilma hirmuta, ilma maskideta, ilma rasketeta valikuteta. Lihtsalt elasin. Ja just vanade vihikute lõhn tuletas mulle seda meelde. See on nagu uks minevikku, mis jääb alati praokile — piisab vaid sisse hingata.

Ma sulgesin kasti ja panin selle tagasi. Aga nüüd ma tean: kui mul on liiga raske, avan selle jälle. Ja naasen sinna, kus kõik oli lihtne, ehe ja tõeline.

Kas teil on ka vahel tunne, et just need kõige lihtsamad kooliaegsed hetked olid kogu elu kõige ilusamad?