Vana mees elas üksi, kuni leidis verandal kasti kirjaga: “See on teie jaoks”

Härra Benet elas külaäärel. Tema maja seisis otse metsaservas ja viimased viisteist aastat oli ta veetnud üksinduses. Pärast pensionile jäämist ja laste kolimist teistesse riikidesse suhtles ta inimestega harva. Ta oli harjunud vaikuse ja rutiinidega: hommikune tee, ajaleht, aed ja õhtuti soe tatraroog.

Inimesed austasid teda, kuid peaaegu ei tundnud. Ta tervitas viisakalt poes, laenas vahel naabritele tööriistu, kuid ei kutsunud iial kedagi enda juurde. Külas hüüti teda lihtsalt — vana Benet.

Ja siis ühel kevadhommikul väljus ta verandale, et post ära tuua, ja nägi kasti. Väikest, nööriga kinni seotud, käsitsi kirjutatud sõnumiga: «See on teie jaoks».

Ta vaatas ringi. Kedagi polnud. Ei autot, ei hääli. Kast haarates viis ta selle kööki ja jäi pikalt selle peale vaatama. Paber oli jäme, hoolikalt kokkumurtud. Sees polnud esemeid. Oli kiri.

– «Tere. Ma ei tea teie nime. Aga ma kõnnin iga päev teie maja juurest kooli poole. Ma alati vaatan teie aknaid. Teil on ilusad lilled. Vahel töötate aias ja kastate peenraid. Minu ema ütleb, et teil vist pole kedagi. Aga mina arvan, et te lihtsalt ei kutsu kedagi enda juurde. Minu arvates olete te hea inimene. Sellepärast otsustasin kirjutada.

– Minu nimi on Sofi. Olen kümneaastane. Ma tegin teile kingituse. Lihtsalt, et teaksite — keegi märkab teid.»

Kirja all oli puidust väike kujuke — öökull, tõenäoliselt oksast tahutud. Karmilt, kuid hingega tehtud. Ja vildikatega joonistatud pilt: mees aias, tüdruk seljakotiga, lilled.

Vana Benet pani kirja lauale. Ta istus mõneks minutiks vaikuses. Siis võttis ta välja vana puust laeka ja pani sinna kuju. Läks taas aeda. Sel õhtul jättis ta värava juurde väikese purgi meega. Ilma allkirjata.

Järgmisel päeval oli seal sedel: «Aitäh! Mesi on maitsev :)». Ja ülejärgmisel päeval — väike niitidest käepael. Siis — õun. Siis — postkaart.

Ja ühel päeval koputas Sofi väravale.

— Kas ma võin aidata lillepeenarde juures? — küsis ta, kastekann käes.

Ta noogutas. Sellest päevast polnud tema maja enam sama vaikne. Nad töötasid koos aias, jõid teed ja jagasid lugusid. Ja kuu aega hiljem õpetas ta tüdrukule puidust kujukesi voolima.

Nüüd seisab tema maja verandal kaks paari saapaid. Ja seinu kaunistavad joonistused. Sest vahel piisab sellest, et tunda end taas vajaliku ja tähtsana, vaid ühest kastist kirjaga: «See on teie jaoks».