Vana koer istub haigla ees pingil: ta ootab perenaist, kes enam ei naase

Linna haigla personal oli temaga juba harjunud. Vana labrador, kelle koon oli halliks tõmbunud ja silmad kurvad, ilmus igal hommikul täpselt kell üheksa haigla peauste ette ja sättis end pingile istuma. Keegi ei ajanud teda ära — kõik teadsid Reksi lugu.

Õde Sofi märkas koera esimesena kolm nädalat tagasi. Sel päeval toodi haiglasse Maria — seitsekümmend kaks aastat vana naine, keda tabas ulatuslik infarkt. Reks jooksis kiirabiautole järele, kuid loomulikult ei lastud teda haiglasse sisse. Ta heitis end uste ette pikali ning ei liikunud paigast, keeldudes söögist ja joogist.

«Tal ei ole kedagi peale minu,» ütles Maria arstidele enne, kui ta intensiivraviosakonda viidi. «Ta ootas mind koju, kui ma jala murdsin. Ootas kooli ees, kui ma õpetajana töötasin. Ja nüüd… ootab jälle.»

Maria ei elanud teist ööd üle. Kuid Reks ei lahkunud.

Alguses püüdis turvamees Tomas viia koera varjupaika, kuid Reks tuli tagasi järjekindlusega, mis on omane ainult väga ustavatele olenditele. Siis andis personal talle koha pingil, kus Maria kunagi istus, oodates oma järjekorda polikliinikusse.

Iga päev tuli Reks ja vaatas uste poole. Valgekitlites inimesed tõid talle kausikesi vee ja toiduga. Sofi isegi tõi kodust vana pleedi ja pani selle pingile maha — ikkagi sügis, hommikud olid juba jahedad.

Lapsetulid, kes käisid lähedasi külastamas, peatusid, et silitada «haigla koera». Reks kandis nende puudutusi kannatlikult, kuid ei liputanud kunagi saba. Tema silmades oli ootus, mis iga päevaga vahetus vaikses kurbuses.

Sel päeval viibis doktor Lukas pärast vahetust haiglas kauem. Haiglast väljudes nägi ta Reksi, kes lamas liikumatult tugevas vihmas. Pleed oli ammu märjaks saanud, kuid koer ei eemaldunud.

Midagi lõi arsti südames helisema, kuigi ta oli nii palju valu ja kaotust näinud. Ta astus lähemale ja istus koera kõrvale. Reks tõstis pea ja vaatas talle otsa sellise mõistmisega, et see lõikas südamesse.

«Tead,» ütles Lukas vaikselt, «vahel on kõige raskem lihtsalt lõpetada ootamine.»
Järgmisel hommikul ei ilmunud Reks enam välja. Sofi ja teised õed hakkasid murelikuks muutuma, küsitlesid turvamehi ja arste. Keegi polnud vana labradori näinud.

Nädal hiljem ilmus haigla fuajee teavitustahvlile foto: doktor Lukas, tema väike tütar Emma ja Reks, kellel oli mugav koht kaminatule paistel. Foto all oli lühike kiri: «Mõnikord tuleb uut lugu alustada, vana lehekülge keerates. Tänu teile tema eest hoolitsemise eest.»

Haiglas muutus sellest ajast palju, kuid lugu ustavast koerast, kes ootas uste ees, elab edasi. Seda jutustatakse uutele töötajatele, külastajatele ja eriti neile patsientidele, kel on raske.

Doktor Lukas toob mõnikord Reksi endaga kaasa, kui külastab raskelt haigeid patsiente. Eakad paitavad hallikarvalist labradori ning nende silmi ilmub midagi sellist, millest haigla seinte vahel sageli puudust tuntakse — lootus. Lootus, et isegi pärast kõige suuremat kaotust on võimalik leida tee uue koduni.