Vana klaver pargis hakkas peale pikka vaikust heli tegema – ja peagi selgus, kes seal öösiti mängib

Keset linna parki seisis vana klaver. Kunagi oli see sinna pandud tänavamuusikutele – kaunilt ära värvitud, lakitud ja juurde pandud silt: «Mängi, kui tunned». Esialgu oli see väga populaarne, ent aastad möödusid, ja klaver jäeti unarusse. Värv hakkas kooruma, klahvid kollastusid ja mõned neist jäid kinni. Inimesed kõndisid sellest mööda, isegi pilku heitmata.

Ja siis, kevade alguses, hakkas parki täitma muusika. Õhtuti, kesköö paiku, hakkas klaverist kostma vaikseid meloodiaid. Mõnikord lihtsaid, nagu laste muusikapala, teinekord keerulisi ja kurbi. Mõned arvasid, et tegu on kõlari salvestusega, teised jällegi väitsid: see on elav esitus. Kuid iga kord, kui keegi lähenes, polnud klaveri juures kedagi.

Kohalikud hakkasid seda omaette arutama: «Kes mängib öösel pargis?», «Muusika unenäolõhnaga». Isegi kohalikud ajalehed kirjutasid sellest. Ent saladus jäi lahendamata.

Kuni ühel õhtul otsustas parkide lähedal elav tudengineiu Lii ära oodata, kes see salapärane muusik on. Ta läks hilja parki, istus vastasolevale pingile ja mässis end pleedi. Kell lõi südaööd – ja muusika algas. Alguses tasakesi, hiljem kindlama tooniga. Ta tõusis püsti ja hiilis vaikselt lähemale.

Klaveri taga istus teismeline poiss. Kapuuts peas, kõhn, pinges kehahoiakuga. Ta ei märganud teda ja mängis täielikult oma muusikasse süvenenult. Ta käed liikusid kergelt, korraga nii valusa kui ka ilusa rütmiga. Lii vaikis kuni loo lõpuni. Siis astus ta ettevaatlikult lähemale ja ütles:

— See oled sina… Aitäh.

Poiss võpatas ja tahtis ära joosta, aga Lii jõudis lisada:

— Ma ei räägi kellelegi. Ainult kui sa ise tahad.

Ta nimi oli Joonas. Ta oli viisteist. Klaverimängu õppis ta ise, vanade videote ja mälestuste järgi. Klaveri leidis juhuslikult – ja see sai ainukeseks kohaks, kus ta tundis end tõelisena.

Sellest ajast peale said neist õhtuti kaaslased. Lii tõi kaasa teed, Joonas – muusika. Mõnikord nad lihtsalt istusid vaikides koos. Ühel õhtul salvestas Lii tema mängu ja postitas selle internetti. Ilma näo ja nimeta – ainult heli. Video levis kiiresti ja muutus viraliks.

Ja ühel hommikul saabus klaveri juurde pargi töötaja. Noomimise asemel jättis ta sinna purgi kirjaga: «Öömeistri jaoks». Järgmise hommikul oli purk müntide ja kirjadesse täidetud.

Nüüd oli klaver taas elus. Päeval mängisid lapsed ja möödujad. Aga öösiti… Öösiti laulis klaver Joonase häälel.

Sest isegi unustatud asjad võivad taas ellu ärgata. On vaja vaid, et keegi nende sees muusikat kuuleks.