Väimehe ümber tiirutas terve elu kõigepealt ema, nüüd naine, ja nüüd üritatakse sundida ka mind!

Leidis endale tütreks mehe…

Esmalt hüples tema ümber ema, seejärel hakkas minu tütar samamoodi tegutsema. Aga mina ei taha selles osaleda. See aga rikub minu suhteid tütrega.

Mulle ei meeldinud tütre valik juba siis, kui nad alles kohtamas käisid. See, et vallaline mees elab koos emaga, pole probleem, aga kui ta veel tööl ei käi, siis on see juba murekoht. 30-aastane ja ikka küsib emalt raha, et oma tüdrukule lilli osta. 

Rääkisin tütrele, et sellise mehega on elu raske, sest ta on harjunud, et kõik tuuakse talle kandikul kätte. Ta ei oska ega taha midagi teha. Kutsusin seda lolluseks, sest see pole mees, vaid puder. Ei taha ega saa midagi teha. Töödki leidis, kui ema teda sinna käe kõrval viis ja kõik paberid ise korda ajas. Ei imestaks, kui ema tema eest töötab. 

Tütar abiellus ikkagi. Nad kolisid mehe ema juurde elama, sest viimane ei kujutanud ette, et tema kullake võiks kusagil mujal elada. Olen arvamusel, et seal jooksid nii naine kui ema väimehe järel, püüdes talle meele järele olla. 

Kaks aastat tagasi aga minu ämm suri. Korteri jagasid ära väimees ja tema vanem õde. Noored kolisid ajutiselt minu juurde, tahtsid hüpoteegi võtta. Lugesin päevi, millal nad ära kolivad, sest väimees ajas mind kohutavalt närvi. Tütar susistas veel, et peaksin temaga leebemalt olema, sest tal on kurb. Kuidas veel leebem olla?

Koliti oma korterisse, tütar rõõmustas rasedusest teatades. Jälle hakkasin muretsema, kuidas nad hakkama saavad, aga tütar kinnitas, et kõik on läbi mõeldud, kõik on kontrolli all. Seda oli raske uskuda ja nagu selgus, oli muretsemine ka põhjendatud.

Kui laps oli pool aastat vana, palus tütar mind neid majutada. Selgus, et nad ei kanna välja korraga nii dekreedi- kui hüpoteegimakseid. Kõik hinnad tõusid, aga väimehe palk jäi samaks. Ei tundnud häädavat vajadust töökohta vahetada millegi kasulikuma vastu. 

Tütar õigustab teda, öeldes, et tal on niigi raske, ema kaotus ju. Aga see oli kaks aastat tagasi. Ma saan aru, et sellised kaotused jättavad jälje kogu eluks, aga kaks aastat hiljem varjata täiskasvanu mehe ebaõnnestumisi emast ilma jäämisega, on minu arvates liialdamine.

Tütart ma ära öelda ei suutnud, seega nende pere kolis minu juurde. Oma korteri andsid välja üürile ja eelarve hakkas klappima. Ehkki selle arvelt ostan ma ise toidukaubad ja maksan kommunaalide eest. Väimees vahel harva ostab koju leiba. Kuidas nad küll seal ise hakkama said, ma ei kujuta ette.

Aga kui kauaks me veel koos elama jääme, ei tea, sest iga päevaga pinged kasvavad. Mul on raske silmi sulgeda sellele, kuidas tütar väimehe ümber hüpleb, aga ta püüab mindki sundida sama tegema.

Mees tuleb töölt, ja tema jookseb kohe ukseläitujatele vastu. Viib talle duši alla puhta pesu, samal ajal ise valmistades söök, mis tema lemmik hommikul tellitud oli. Kuidas ta köögis hüples, laps ühe käe peal ja kulp teises käes, see on omaette lugu. 

Väimees tuleb, istub lauda ja ootab, millal terve söök tuuakse. Isegi leiba ei võta, tütar ulatab talle selle. Sööb, ütleb aitäh ja läheb oma asju ajama, naine koristab jälle kõik ise ära. 

Et õhtul duši alla minna, palub tütar minul lapsega kaasa minna. Aga miks mitte isa? Noh, ta on ju nii tööd rabandanud, vaeseke. Aga mina tulin samuti töölt, kuigi teen kaks, mitte viis tundi tööd, see on ju suur erinevus. See, et tulin, tõin tooteid ja siis laps üle võtsin, kuni tütar mehele tellitud õhtusööki valmistab, ei loe, see pole ju töö.

Tütar pandi lapsega haiglasse ja sel ajal helistas mulle, selle asemel et iseenda ja lapse eest hoolitseda, et ma väimehele süüa teeksin ja vaataksin, kas tal sokid, aluspüksid otsa pole saanud. Valmistamine – see on nagu tema, et teada saada, mida ta soovib, joosta ja valmistada, pakkuda ja pärast ära koristada. 

– Kas see on tõesti nii raske? Ta on nii harjunud, tema ema tegi nii, mina teen nii, – ütles tütar mulle, kui keeldusin selle jamaga tegelemast. 

Elab nagu kurgoris. Täiskasvanud mees võiks ise külmkapist võtta, mis seal on ja soojendada. Veel ma ei joosta tema järel, lusikas käes, ega kontrolli, kas tal on puhtad riided. 

Tütar on mind kahe nädala jooksul maa ja soo välja väsinud. Väimehele toitu ei valmistatud, seepärast sõi ta tööl mingeid võileibu. Ühel päeval jäi ta üldse õhtusöögita, sest ei leidnud külmkapist valmis toitu ja ka pelmeene, koduseid, ei suutnud keeta. 

– Ta rikub ju oma kõhu ära, – nuttis tütar torus. 

Ma hoian veel kuidagi vastu, ei suuda enam kõike seda vaadata, ei suuda seda kuulda ega taha selles osa võtta.

Aga mis teie arvate kogu sellest loost?