Väimees ei taha minuga koos elada, sest tema uhkus ei luba. Kuid pidevalt abi vastu võtta uhkus ei sega

Mul on kolmetoaline korter, kus elasime kahekesi, kuni tütar hakkas valmistuma abiellumiseks. Pakkusin talle, et pole mõtet rumalusi teha ja mõnda aega koos mehega minu juures elada. Kohta on küllaga, keegi ei sega kedagi, ja noorpaaril oleks võimalus raha säästa ning kohe korterilaenu võtta.

Sellise lahenduse vastu oli aga väimees. Ta teatas kohe, et nad elavad eraldi, sest nad on eraldi üksus ühiskonnas. Tema sõnul ei luba uhkus tal elada äia kulul.

– Ma ei saa seal sõnaõigust. Korter on sinu ema oma – tema reeglid, ja mina ei taha varvastel käia.

Mida tal oli vaja sõnaõigusena, ei tea, kuid peale nende kolimist tungivalt ei nõudnud. Väimees ei meeldinud mulle eriti, nii et elasin meelsasti temaga koos elamise vältimisest.

Ma ei tea, mida tütar temas leidis, kuid mulle tundus väimees olevat nagu tühi ämber – heli on vali, aga kasu sellest pole. Nii ta ajas rinna uhkelt ette ja kuulutas, et on mees, peret rajanud, hakkab seda ülal pidama, kuid vajus poole aasta pärast kokku. Kohe, kui tütar rasedaks jäi, vajus kokku.

Jah, nad kiirustasid lapsega, mida tütar ise ka mõistis, kuid polnud mõtet seda teemat lõputult arutada. Laps on teel, tuleb kuidagi olukorrast välja tulla. Ja tuli tõesti välja tulla, sest rasedus oli raske. Tütar ei saanud peaaegu tööl käia iivelduse, nõrkuse ja peapöörituse tõttu. Kord oli kodus voodis, kord haiglas.

Lisaks sellele, et noore, kuid uhke pere sissetulekud langesid, kasvasid ka kulutused.

Väimees ei tormanud mingil põhjusel lisatööd otsima ega olukorda teistmoodi lahendama. Tütar rääkis, et isegi oma ema abi ta ei palunud. Ta ütles, et on mees, ja häbi on ema käest raha küsida, kui ta ise varsti isaks saab. See, et raha korteri ja muude vajaduste jaoks küsib tema naine minult, teda ei häirinud.

Tütrele oli samuti ebamugav, kuid ta ikka veel uskus, et tema mees võtab ennast kokku ja hakkab õigustama uhket mehe ja isa tiitlit. Kuid kuud möödusid ja midagi ei muutunud. Iga kuu tuli tütar ikka minu juurde ja, silmad maas, palus raha. Ta ütles, et laenuks, aga oli selge, et neil polnud, kust tagasi maksta.

Kuigi ma ikka veel töötan, ei ole ma miljonär, et iga kuu maksta kommunaalkulud kolmetoalise eest, elada oma palgast, maksta tütre ja tema uhke mehe üüri ning osta talle vitamiine ja muud vajalikku. Lapse kaasavara kohta ei olnud isegi juttu.

Seega järgmisel külastusel tütre juurde sättisin aega nii, et tema „perepea“ oleks kodus. Näitasin demonstratiivselt kaasatoodud toidukraami, väimees ei teinud teist nägugi. Kuid kui kordasin oma ettepanekut kolida minu juurde, kuna nad ei suuda praegu eraldi korterit ülal pidada, hakkas ta vastu vaidlema.

– Me ei koli. Ma ütlesin, et elame eraldi, ja minu otsus ei muutu.

– Rääkida oskad, see on selge. Ainult rääkida, kahjuks. Aga peret üleval pidada läheb sul kehvasti. Kui palju sa kuus teenid? Aga kui palju te kulutate? Ja kust te selle vahe võtate?

Väimees ajas end täis ja teatas, et just sellest ta räägibki – aitasin, ja nüüd hakkan talle seda abi pidevalt ette heitma. Muidugi hakkan! Sest mitte tema olukorras pole uhkuse mängimise aeg. Ta ise ei suuda peret üleval pidada, oma ema käest ei küsi, sest uhkus ei luba, tarkade nõuannete kuulamine pole samuti uhkuse tõttu võimalik, kuid ei pane tähele, et tütar pidevalt minu käest raha küsib. Siin ei sega tema uhkus, sest tema ju ei küsi.

Solvus, lõi ukse kinni ja läks minema. Väga täiskasvanulik tegu, tõeliselt mehelik, kõigile tõestas midagi. Sest tõeline mees käitubki just nii – solvub ja lööb ukse kinni. Mida kõvemini lööd, seda rohkem mees oled.

– Ema, miks sa temaga nii käitusid?! Tal on praegu raske, aga ta vähemalt üritab, – hakkas tütar nuuskama.

– Mida ta teeb, peale keerulise näo tegemise? Kas leidis teise töö? Vahetas esimese paremini tasustatava vastu? Otsib vähemalt varandust?

Ma ei tahtnud tütart ilmaasjata närvi ajada, kuid väimees ajas mind väga vihaseks. Ütlesin tütrele, et selle kuu üür on tasutud, aga järgmine kuu ma enam midagi ei tee. Kõik vajalikud asjad lapsele ostan, aga need jäävad minu korterisse. Kui ta tuleb siia koos lapsega elama – aitan ja toetan. Isegi väimehe võtan vastu, kui ta tütrele nii vajalik on.

Aga kui tütar jätkab mehe uhkuse kaitsmist, millele keegi muide ei pretendeeri, siis olgu ta abikaasa peale. Nad tahavad nii kala süüa kui ka kuuse otsa ronida.