Väike poiss jättis aknale sööki, ja ühel päeval nägi aknast paari uudishimulikke silmi

Tommas oli vaid viieaastane, kuid tal oli juba tähtis ülesanne. Igal õhtul, enne magamaminekut, pani ta väikese kaussi natuke sööki — juustuviilu, poole õuna, vahel isegi küpsise — ning asetas selle oma toa aknalauale. See oli tema rituaal.

Kui ema esimest korda märkas, mida ta teeb, oli ta üllatunud:

— Keda sa söödad, Tommas?

— Külalist, — vastas poiss tõsiselt. — Ta tuleb öösel. Aga ta kardab veel sisse tulla.

Ema naeratas, arvates, et see on lihtsalt lapse kujutlusvõime. Kuid Tommas oli kindel — iga öö vaatab keegi, kes on väljas, tema aknast sisse.

Maja asus linna servas, pargi ja väikese metsa ääres. Akna juurde oli lihtne piiluda vana tamme oksalt, mis peaaegu puudutas klaasi. Ja igal hommikul, kui Tommas ärkas, oli kauss tühi. Isegi purukest polnud alles jäänud. Mõnikord leidis ta ka märja jälje, mis meenutas käpapitseri kujutist. Vahel jäi alles väike rohuseibe või sulg.

Ühel õhtul, kui ema valguse ära kustutas ja toast lahkus, jäi poiss teki alla lamama ja ootas. Öö oli vaikne. Ainult vana puu oksad kahisesid aeg-ajalt. Tommas oli peaaegu magama jäämas, kui korraga kuulis õrna kriipimist. Ta tõusis vaikselt, pööras pead aeglaselt akna poole — ja tardus.

Klaasi taga olid silmad. Suured, ümarad ja helerohelised, need vaatasid otse tema poole. Siis ilmus arglikult karvane, hallikas nägu. Olend, kes meenutas pesukaru, seisis tagajalgadel, hoides aknalauast kinni.

Tommas ei kartnud. Ta tõusis vaid veidi ja ütles vaikselt:

— Tere.

Külaline tardus hetkeks, seejärel kummardus aeglaselt kausi kohale, võttis õunaviilu ja vaatas poissi uuesti. Mõne hetke jooksul vaatasid nad lihtsalt teineteisele otsa. Seejärel kadus olend pimedusse.

Järgmisel hommikul rääkis Tommas kõik emale. Ema arvas, et peaks seda isale näitama. Koos paigaldasid nad aknalauale kaamera. Ja tõepoolest — videol oli väike loomake. Ta nägi küll metsik välja, kuid mitte hirmutav. Ta oli harjunud maja või poisiga.

Sellest ajast peale jätkas Tommas toidu jätmist. Tema „külaline“ tuli üha sagedamini, vahel tõi ka midagi vastu — tammetõru, männikäbi, ühel korral isegi ühe väikese särava kivikese.

Aja jooksul muutus see tõeliseks sõpruseks. Ilma sõnadeta, kuid täis usaldust. Ja Tommas sai aru: mõnikord on sõpruse leidmiseks vaja vaid natuke lahkust ja kannatlikkust.

Ja kui keegi küsis, kas ta usub imedesse, naeratas ta ja noogutas: sest ta nägi neid — oma silmaga, klaasi taga.