Vabatahtlik leidis haavatud luige ja parandas ta terveks – aasta hiljem tuli lind tagasi ootamatu külalisega

Varjupaiga lähedal asuv järv oli rahulik paik. Vahel lendasid sinna metsikud linnud, ent keegi neist ei viibinud kaua. Sügisel, kui vesi muutus külmaks ja rohi hallikaks, märkas Marko, varjupaiga vabatahtlik, järvekaldal valget täppi. Kui ta lähemale läks, mõistis ta: see oli luik. Üksi, vigastatud tiivaga, haavatud, kuid siiski elus.

Ta mässis linnu ettevaatlikult tekki, tõi varjupaika ja hoolitses tema eest mitu nädalat: puhastas haava, toitis ja rääkis temaga. Luik ei hakanud vastu. Ta oli vaikne, justkui mõistes – teda aidatakse. Marko pani talle nimeks Sky.

Sky veetis kogu talve varjupaigas. Kevadel, kui tiib oli paranenud, viis Marko ta tagasi järve äärde. Lind seisis hetke veepiiril, seejärel astus sammu edasi ja sirutas tiivad. Ja tõusis taevasse. Marko vaatas talle pikalt järgi. Soojuse ja kerge kurbusega – ta ei teadnud, kas näeb luike veel kunagi.

Aasta möödus. Jälle saabus sügis. Varjupaigas kulges töö nagu ikka. Ühel hommikul läks Marko järve äärde ja tardus paigale. Kaldal seisis luik. Ta oli suurem, sulestik valgem kui varem, kuid Marko tundis kõnnaku kohe ära. See oli Sky.

Marko läks lähemale – lind ei astunud eemale. Vastupidi, langetas pea ja pööras seda aeglaselt. Tema taga seisis teine luik. Halli sulestikuga, mis polnud veel täielikult välja arenenud – nooruke.

Sky astus sammu edasi, seejärel vaatas tagasi, justkui öeldes: «Vaata». Noor luik astus ettevaatlikult vee juurde, vaatas meest ja noogutas siis kohmetult peaga, justkui tervituseks.

Marko naeris. Ta ei teadnud, kuidas Sky tee tagasi leidis, miks just see järv ja miks ta kaasa tõi kaaslase. Võib-olla oli see tema poeg. Võib-olla lihtsalt teine luik, kellele ta «rääkis», kus on turvaline. Aga tähendus oli üks.

Sky tuli tagasi. Ja mitte üksi.

Sellest ajast peale käis Marko igal sügisel järve ääres mitte ainult toitu viimas, vaid ka lihtsalt seal seismas. Luiged hakkasid igal aastal nähtavale ilmuma. Vahel üks, vahel kaks. Vahel terve perekond.

Ja iga kord, kui tiibade löök järve kohal kõlas, seisis Marko. Sest ta teadis: headus tuleb tagasi. Mitte kohe. Mitte alati samal kujul. Aga kui oled kord kedagi külmas soojendanud – võib ta ühel päeval tuua kaasa veel ühe südame, mis vajab soojust.