Väärusta neid, kes avavad ukse, isegi kui koputad liiga hilja

Kuni keegi sind ootab, on maailm veel tähendusrikas. Pole tähtis, kas oled väsinud, eksinud, hilinenud või pettumust valmistanud. Kusagil on aken, mille taga sind oodatakse, murelikult pimedusse vaadates. Seal ootab sind keegi, kes ei vaja selgitusi ega vabandusi, sest sina oled talle terve maailm.

Kuni keegi sind ootab, pole sa kadunud. Isegi kui kõik tundub lagunevat, võid sa naasta koju ja näha seda valgust. Soe, pehme, hävimatu valgus. See valgus ütleb, et sa pole üksi.

See soojendab hinge ka siis, kui seestpoolt on külm. Vahel ei märka me, kui oluline see ootamise valgus on. Kiirustame, unustades selle väärtust. Aga nende jaoks, kes ootavad, venib aeg lõputult.

Kuni keegi sind ootab, oled sa vajalik. Mitte sellepärast, et oled tark, edukas või tugev. Sa oled vajalik sellisena, nagu oled – haavatavana, väsinuna, eksinuna.

Sinu tagasitulek on nende rõõm, sinu sammud esikus on nende kergendus. Iga päev jätavad nad ukse lahti, et saaksid igal hetkel tagasi tulla, leida varju, tuge ja mõistmist.

Isegi kui elu tundub valesti minevat, on alati keegi, kes sind kunagi ei reeda ega unusta armastada. Keegi, kelle usk sinusse on piiritu. See võib olla ema, kes istub akna juures ja vaatab murelikult pimedusse.

Isa, kelle pilk on range, aga süda hoolib. Armastatu, kes sind pärast rasket päeva kallistab. Laps, kes jookseb sulle vastu, teadmata, et oled kaasa toonud väsimuse ja mured.

Ära lase neil liiga kaua oodata. Leia aega koju naasta, helistada, öelda „ma armastan sind“. Need lihtsad hetked muutuvad ühel päeval kõige kallimateks mälestusteks.

Kuni keegi sind ootab, on sul kõik olemas. Ära kaota seda, ära lase sellel valgusel kustuda. Sest ühel päeval võib see valgus jääda vaid soojaks mälestuseks sellest, mis kunagi oli.

Hinda neid, kes sind ootavad. Nende kannatlikkus on armastus, nende ootamine on usk sinusse ja nende avatud uks on sinu tee koju.