Ükskord näitas sõber mulle oma naise aluspesu. Too päev pööras mu elu ümber

Mõni kuu tagasi mu sõber palus mind tema juurest läbi käia. Ta juhatas mind otsa magamistuppa ja võttis sahtlist välja pakki. Sõber võttis sealt välja oma naise luksusliku pitsist tehtud aluspesu, näitas mulle ja ütles:

— Ma ostsin naisele selle komplekti, kui me esmakordselt sattusime Pariisi. Tundub nagu see juhtus 9 või 10 aastat tagasi. Ta pole siiamaani mitte ühtegi korda seda selga pannud, ta hoidis seda mingi erilise sündmuse jaoks…. Tundub, et see hetk on nüüd kätte jõudnud.

Sõber läks voodi juurde ja ettevaatlikult pani pitsist ja siidist esemeid teiste asjade kõrvale, mis on ettevalmistatud matusteks. Mu sõbra naine suri eile ära…

Ta kaua vahis asju, aga järgmine hetk pööras minu juurde ja vaikselt sosistas:

— Tead, nüüd ma sain aru, et pole vaja midagi hoida millegi erilise jaoks. Iga minut, iga tund, iga päev, mida sa elad siin planeedil, see ongi see eriline hetk.

Tema sõnad… Need muutsid kogu mu elu täielikult… Nüüd ma loen oma lemmikraamatuid, mitte jätta neid hiljemaks lugemiseks. Ma kohtun oma pere ja sõpradega nüüd palju sagedamini ja harva jään tööl kauemaks. Alles nüüd mõistsin, et kogu meie elu on kogemus, mida tasub väärtustada.

Iga päev joon ma veini pulmadeks kingitud kallitest kristallklaasidest. Kannan kõige parimat ülikonda, isegi kui mul on vaja lihtsalt poes käia. Hakkasin oma lemmikparfüümi kasutama igapäevaselt, mitte ainult pühadel. Nüüdsest on sõnad „kunagi“ ja „üks päev“ minu sõnavarast on igaveseks välja jäetud. Nüüd tahan ma näha, tunda, kuulata ja käituda siin ja praegu.

Ma mõtlen selle, mida mu sõbra naine teeks, kui ta kindlalt teaks, et homme teda enam ei ole. Kindlasti helistaks ta oma sõpradele, kellega pole ammu näinud, oleks perega kokku saanud ja oma lemmikrestorani läinud…

Kui mu päevad oleksid loetud, siis kõik minu lõpetamata asjad häiriksid mind. Arvan, et mind vihastaks olukord, kui ma ei saaks kokku oma vana sõpradega, kellega lubasin kohtuda „millalgi hiljem“. Mind ajaksid närvi need kirjad, mida ma ei jõudnud kirjutada, kuna panin neid koguaeg kõrvale. Mind ajaks vihaseks mõte, et ma ei rääkinud lähedastele oma armastusest nende vastu.

Täna ei jäta ma kasutamata ühtegi võimalust naeratust ja õnne oma ellu lasta. Ma ei hoia midagi sellist, mis ei pakuks mulle ainult positiivseid emotsioone. Ma tuletan endale sageli meelde, et iga minut ja iga päev, mis olen elanud, on midagi erilist.