Üksildane õhtu ilma temata…

Igal õhtul istub ta akna juurde, et vaadata päikeseloojangut. Sellest on saanud harjumus, rituaal, milleta ta oma päevi ette ei kujuta. Kord istusid nad siin koos, tema ja tema naine, tema armastus, tema valgus.

Nad kohtusid kauges nooruses, kui nad veel ei teadnud, et elu on täis ootamatusi, raskusi ja rõõme. Nad armastasid teineteist nii siiralt ja sügavalt, et tundus, nagu ei suudaks ei aeg ega vahemaa neid lahutada.

Aga aeg möödus ja aastad tõid endaga katsumused. Nad elasid koos üle palju: rõõme ja kurbust, laste sündi, oma kodu ehitust, unetuid öid, mis olid täis muresid tuleviku pärast.

Nad said teineteisele mitte ainult abikaasadeks, vaid ka mõttekaaslasteks, sõpradeks, nendeks, kes jagasid iga väikese võidu ja iga raske päeva.

Mõned kuud tagasi kaotas ta oma naise. Tema elu justkui kustus hetkel, mil naine jättis selle maailma. Ta ei nutnud, lihtsalt jäi kiviks, ei lubanud endale nõrkust, sest teadis – tema naine ei oleks tahtnud teda murtuna näha.

Sellest ajast peale on tema süda nagu tühi, ja iga õhtu istub ta siin, nende lemmikkohas akna juures, meenutades teda.

Nad armastasid alati vaadata päikeseloojanguid. Naine ütles, et viimastes päikesekiirtes on midagi erilist – justkui hüvastijätulaul lõppevale päevale.

Ja nüüd istub ta siin, vaikuses jälgides, kuidas päike aeglaselt silmapiiri taha kaob. Tundub, et iga päikeseloojanguga ütleb ta temaga jälle hüvasti, üha uuesti ja uuesti, lastes tal veidi kaugemale minna.

Mõnikord kuuleb ta tema häält – vaikset sosinat, justkui oleks naine kohe sealsamas, nagu oleks ta just aeda läinud ja tuleb kohe tagasi. Ta naeratab, meenutades naise naeru, tema häid silmi, hoolitsevaid käsi, mis kogu elu teda soojendasid.

Ta räägib temaga mõtteis, jutustab, kuidas päev möödus, kuigi see päev oli nagu eilne – tühi ilma temata.

Lapsed külastavad teda vahel, toovad süüa, küsivad, kuidas tal läheb, kuid ta teab, et nad on oma eludega hõivatud, oma peredega. Ta ei süüdista neid, sest ka tema oli kunagi noor ja jättis vanemad, et ehitada oma elu.

Aga nüüd tunneb ta üksildust sügavamalt kui kunagi varem.

Igal hommikul loodab ta teda unes näha, kasvõi hetkeks, ja igal õhtul jätab hüvasti lootusega veel üheks päevaks. Ta ei karda surma, ta teab, et varem või hiljem kohtuvad nad jälle, kusagil seal, silmapiiri taga. See mõte toetab teda, annab talle jõudu ja võimaldab oodata – mitte valuga, vaid sooja ja helge kurbusega.

See õhtu, nagu kõik eelnevad, on täis vaikust ja mälestusi. Päikeseloojangutuli värvib taeva õrnade, soojade toonidega ja ta tunneb äkki tema kohalolekut.

Talle tundub, et kuuleb sõnu, mida naine talle alati ütles: „Ma olen alati sinuga.“ Ja ta teab, et see on tõsi.

Iga päev on ta lähemal sellele hetkele, kui nad taas koos on. Ja kuigi kaotuse valu jääb temaga, leiab ta selles vaikivas hüvastijätus mingisuguse rahu.

Ta ootab, nii kaua kui vaja, sest usub, et ühel päeval ühinevad nende hinged taas.