Üksikema ehitas beebile okstest hälli, kui ükski naaber tema appikarjeid ei kuulnud

Torm saabus ootamatult. Elisabeth ärkas kõrvulukustava raksatuse peale — vana tammepuu, mis kasvas tema väikese maja kõrval küla ääres, andis marutuultes alla. Ta jõudis vaevu haarata neljakuuse Oliveri voodist, kui lastetoa lagi sisse varises, mattes enda alla kõik noore ema varad.

Läbinisti märjana, last teki sisse mähitud ja endale rinnale surudes, koputas ta naabrite uksele. Üksteise järel kustusid akendes tuled, kardinad tõmmati ette — keegi ei tahtnud keset ööd avada ust võõrale, kes oli nende rahulikku külla alles kuu aega tagasi kolinud. Elisabeth ei süüdistanud neid — üksikema koos imikuga, ilma abikaasa ja sugulasteta, tekitas kohalikes pigem umbusku kui kaastunnet.

Koiduks oli vihm lakanud. Läbikülmunud ja meeleheitel naasis ta oma purunenud koju. Laudakatuse all, mis imekombel oli tormis terveks jäänud, tegi Elisabeth endale ajutise peavarju. Oliver norskas tasakesi, kuid ärkab varsti üles, näljase ja rahutuna. Naise jaoks polnud midagi — ei telefoni, millega abi kutsuda, ei raha, et kõige lähemale linna taksoga sõita, ja isegi mitte hälli, kuhu poeg panna.

Meeleheide andis teed otsustavusele. Oma õue puuokstest, mis olid orkaani käigus laiali paisatud, hakkas ta kokku panema midagi hälli sarnast. Tema käed, harjunud arvutiklaviatuuriga (enne emapuhkust töötas Elisabeth raamatupidajana), veritsesid pinnustest, kuid ta ei peatunud. Oksad kinnitati lauda alt leitud nöörijuppidega, põhi vooderdati puhtaks jäänud riideribadega.

Lõunaks oli isetehtud häll valmis. Ta polnud ilus, kuid tugev ja piisavalt mugav, et Oliver sinna panna. Elisabeth asetas poja oma loomingusse ja lubas endale lõpuks terve lõputuna näiva öö järel istuda. Just sel hetkel kuulis ta häält:
«Mu jumal, mis siin juhtunud on?»

Maantee ääres seisis keskealine naine toidukorv käes. See oli Sophie — kohaliku kooli õpetaja, kes elas siit kahe kilomeetri kaugusel. Ta ei kuulnud Elisabethi koputamist öösel, kuid poodi tulles märkas purunenud maja.

«Ma… me… meil pole enam midagi», — suutis Elisabeth lõpuks lausuda, enne kui jõud ta lõplikult maha jätsid.
Sophie ei hakanud liigseid küsimusi esitama. Ta lihtsalt võttis ema ja poja enda koju. Ja õhtul tuli ta tagasi koos mitme külamehega, et hinnata kahju ja päästa kõik, mis päästa annab.

Oksahäll jäi õue — vaikseks etteheitjaks ükskõiksusele ja emaliku armastuse sümboliks, mis suudab isegi kõige lootusetumates olukordades imesid korda saata.

Lugu Elisabethist levis kiirelt üle maakonna. Need, kes ei avanud talle ust tormiööl, tõid nüüd lasteriideid, toitu ja pakkusid abi maja taastamisel. Mõned tegid seda süütundest, teised puhtast kaastundest.

Kui Elisabeth kolm kuud hiljem oma kogukonna abiga taastatud koju naasis, võttis ta kaasa ka selle sama hälli. Puhastatud, töödeldud ja kohaliku tisleri nikerdatud mustritega kaunistatud, leidis see auväärse koha Oliveri lastetoas.

«Ma hoian seda igavesti», — rääkis Elisabeth Sophie’le soolaleival. «Et meenutada mitte ainult seda hirmsat ööd, vaid ka seda, et isegi kui oled täiesti üksi, leidub alati keegi, kes ulatab abikäe. Isegi kui see võtab natuke aega.»