Üksik eakas naine päästis hulkuva koera ja too täitis tema päevad rõõmu ja tähendusega

Iga päev nägin ma õues üht eakat naist. Tal oli juba üle kaheksakümne aasta, kuid ta nägi alati hoolitsetud ja viisakas välja. Aeglaselt liikus ta jalutuskeppi toetades ja ei lahkunud kunagi hoovist. Kaks korda nädalas tuli tema juurde lapselaps valge autoga, tuues kotte täis toitu.

Kolisin sellesse majja hilissügisel. Igal hommikul tööle minnes märkasin ma seda naist. Mõnikord istus ta kõrge pärna all pingil, teinekord jalutas aeglaselt, end kepiga toetades.

Aja jooksul hakkasime tervitama. Peatusin hetkeks, küsisin, kuidas tal läheb, ja soovisime head päeva. Ta alati naeratas vastu ja tänas. Nii sain teada, et tema nimi on Anna-Maria.

Detsembri lõpus ilmus meie õue uus elanik – koer. Ta oli väike, must ja kartlik, tiheda puntras karvaga. Keegi ei teadnud, kust ta tuli.

Enamik elanikke suhtusid temasse vastumeelsusega. Paljud püüdsid teda ära ajada, karjudes:  «Kaogi siit minema!» iga kord, kui ta lähenes, pilk palumas süüa.

Kuid aeg-ajalt õnnestus tal midagi söödavat leida: keegi viskas talle leivakoorikuid, keegi – konti. Kuid ainult Anna-Maria hoolis temast. Ta pakkus kuiva küpsist, leivaviile, rääkis temaga, silitas teda pea pealt ja hellitlevalt kutsus Olliks.

Niipea kui ta pakkus talle tükikese vorsti, oli tema saatus otsustatud: sellest päevast jäi ta õue. Mujal poleks ta ellu jäänud.

Kevadel kohtasin kord hommikul taas Anna-Mariat. Ta ütles, et õhtul sõidab ta oma õetütrega maale ja jääb sinna sügiseni.

— Võib-olla isegi hilissügiseni, — lisas ta. — Meil on seal ahi, selle kõrval on soe ka kõige külmematel öödel.

Enne ärasõitu palus ta mul lubada, et tulen talle külla.

Suvi möödus kiiresti ja augusti lõpus otsustasin lõpuks Anna-Mariat külastada. Ostsin talle väikese kingituse, istusin bussi ja sõitsin maale.

Kui jõudsin tema majani, nägin tuttavat kuju verandal. Anna-Maria kooris suuri punaseid õunu. Tema kõrval, puust trepiastmel, lamas koer.

— Olli, tule tervita meie külalist! — kutsus ta hellalt.

Koer kargas püsti, liputas rõõmsalt kohevat saba ja jooksis minu poole.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Mu ees seisis kaunis loom sileda, läikiva karvkattega, mis päikese käes säras.

— Proua Anna-Maria, kas tõesti on see sama räbal Olli meie hoovist? — küsisin hämmeldunult.

— Jah, tõepoolest! Vaata, milline kaunitar ta on saanud! — vastas ta uhkusega. — Tule, tule, joome teed. Sa pead mulle kõik linna uudised rääkima!

Istusime kaua laua taga, rüüpasime kirsiteed ja vestlesime. Olli, söönud oma portsjoni putru, keeras end kerra sooja ahju ääres ja ohkas vaikselt unes – võib-olla ta nägi und…

Aknast väljas liikus kerge tuulehoog õunapuu oksi ja suured, küpsed punased õunad kukkusid pehmelt muru sisse…