Üks telefonikõne purustas kõik, millesse ma uskusin — ja avas selle, mida ma kõige rohkem kartsin teada saada…

Ma arvasin, et oleme õnnelikud. Kuni sain teada, et ta pettis mind mitte kuu ega aasta — vaid viis aastat järjest.

Telefon helises öösel. Me magasime, ta ei kuulnud. Kõne kordus. Siis veel üks. Ma tõusin, võtsin telefoni, et heli maha keerata — ja nägin ekraanil nime: «Kallis ❤️». Ma tardusin. Kallis? Avanesin sõnumid. Sadu sõnumeid. Fotod. Armastusavaldused. Vestlus kestis viis aastat tagasi. Viis aastat…

Ma ei suutnud hingata. Lugesin sõnumeid üksteise järel. Igaüks oli nagu löök. «Igatsen». «Millal kohtume?». «Armastan sind». Fotod. Nendest koos. Kohtades, kus me polnud kunagi käinud. Ta naeratas talle nii, nagu talle ei olnud aastaid mulle naeratanud.

Ma äratasin ta üles. Näitasin telefoni.

— Mis see on?

Ta avas silmad, nägi ekraani — ja läks kahvatuks.

— Oliver… ma võin selgitada…

— Selgita, — mu hääl oli võõras. — Viis aastat. Viis aastat oled sa petnud mind selle inimesega.

Ta hakkas nutma, vabandama. Ütles, et ei tahtnud, et see juhtus kogemata, et armastab mind, et see ei tähenda midagi.

— Viis aastat ei tähenda midagi? — Ma ei karjunud. Ei saanud. Lihtsalt rääkisin vaikselt. — Sa magasid temaga viis aastat. Ütlesid, et armastad. Tegu plaanid. Ja kogu selle aja tulid koju minu juurde. Suudlesid mind. Läksid meie voodisse. Kuidas?

Ta ei suutnud vastata.

Samal ööl lahkusin korterist. Üürisin hotelli. Lamasin ja vaatasin lakke kuni hommikuni. Peas oli kaos. Seitse aastat koos. Viimased viis neist petis ta. Nii et enamik meie abielust — vale.

Ma mõtlesin üksikasjadele. Ärireisid, mis muutusid üha sagedasemaks. Hilinemised tööl. Kohtumised sõpradega. Kõik see oli vale. Ta oli temaga. Aga mina uskusin. Usaldasin. Armastasin.

Päeval helistas ta. Ma ei vastanud. Kirjutas sõnumeid: «Palun vabanda, räägime». Ma blokeerisin ta.

Järgmised päevad möödusid udus. Ma ei söönud, ei maganud, ei töötanud. Lihtsalt olemas olin. Sõbrad püüdsid aidata, aga mida nad oleksid öelnud? «Läheb kergemaks»? Millal?

Nädala pärast läksin koju tagasi. Teda polnud seal. Oli asjad kaasa võtnud ja lahkunud. Jättis kirja: «Vabandust. Ma ei vääri andestust. Aga tea: ma armastasin sind. Omal moel».

Ma kortsutasin kirja kokku. Armastas? Nii ei armastata. Armastus — see ei ole vale iga päev. Ei ole reetmine aastate kaupa.

Helistasin advokaadile. Lahutus. Kiiresti, ilma juttudeta, ilma katseteta leppida.

Protsess oli pikk. Ta püüdis kohtuda, selgitada. Keeldusin. Ei tahtnud näha. Ei saanud.

Kuue kuu pärast oli lahutus lõpule viidud. Jäin üksinda. Tühjas korteris. Tühja südamega.

Esimene aasta oli põrgu. Ma ei usaldanud inimesi. Kartsin uusi suhteid. Iga kord, kui keegi hilines, mõtlesin: jälle petmine. See paranoia sõi mind seest.

Käisin psühholoogi juures. Töötasin enda kallal. Õppisin uuesti usaldama. Kogema, et mitte kõik ei ole sellised. Et üks reetis — ei tähenda, et kõik reedavad.

Kolm aastat möödus. Kohtusin teise naisega. Hakkasime kohtuma. Ühel päeval jäi ta tööle hiljaks, ei hoiatanud. Koheselt muutusin valvseks: jälle?

Kuid ta tuli, vabandas, selgitas. Näitas kirjavahetust ülemusega. Ei varjanud. Ei valetanud.

— Oliver, ma näen, et sa ei usalda. Ma saan aru, miks. Aga mina ei ole tema. Ma ei hakka sulle kunagi valetama.

Ja ta pidas sõna. Aasta, kaks, kolm. Ei mingit valet. Avatus. Ausus.

Ma sain aru: endine naine murdis mind. Kuid uus naine aitas taas kokku panna. Tükikeste haaval. Aeglaselt. Kuid aitas.

Hiljuti kohtasin juhuslikult endist. Ta oli koos selle mehega, kellega ta pettis. Nad kõndisid, käed kinni hoidmas.

Ta nägi mind, peatus. Tahtis midagi öelda. Vangutasin pead. Läksin mööda.

Enam ei olnud valu. Ei olnud viha. Lihtsalt tühjus. Ta oli muutunud võõraks. Osaks minevikust, mille ma maha matsin.

Õhtul ütlesin oma praegusele:

— Täna nägin endist.

— Ja kuidas sa end tundsid?

— Hästi. Ei tundnud midagi. Ta on lihtsalt võõras inimene.

Ta embas mind.

— See tähendab, et oled lahti lasknud.

— Jah. Lõpuks ometi.

Teate, mida ma mõistsin? Petmine ei tapa. See vigastab. Paneb kahtlema endas, inimestes, armastuses. Aga on võimalik terveneda. Aeglaselt, valusalt, kuid on võimalik. Peamine — mitte sulguda. Anda kellelegi võimalus näidata, et mitte kõik ei ole ühesugused.

Aga teie, kas olete petmisega kokku puutunud? Andestanud või lahkunud? Kas on võimalik uuesti usaldada pärast reetmist? Ja kuidas eristate paranoiat tegelikust usaldamatusest? Kas usute, et pärast petmist on võimalik suhteid taastada?