Üks leitud asi ämmu korterist pani mind kahtlema selles, kas meie kohtumine oli saatus või kellegi planeeritud samm

Nädal tagasi koristasin ämmu vana kummut pärast tema kolimist hooldekodusse. Viimases sahtlis, kõige kaugemas nurgas, lebas kingakarbi karp. Sees — mehe lapsepõlveasjad: pisikesed pluusid, papud, mütsike.

Pluuside alt leidsin ümbriku. Kõva, ajast kollaseks muutunud.

Võtsin selle välja ja tardusin. Sees olid fotod. Palju fotosid.

Mina ülikooli sissekäigu ees. Teksades ja punases jakis, seljakott õlal.

Mina kohvikus. Istun sõbrannadega, naeran, hoian käes cappuccinot.

Mina bussipeatuses. Ootan, vaatan telefoni.

Mina raamatupoes. Lehitsen raamatut.

Kõik pildid on tehtud kaugelt, salaja. Professionaalselt. Kõigil on kuupäev — aasta enne minu kohtumist abikaasaga.

Istusin maha, kui fotod mu ümber hajusid. Oli neid üle kahekümne. Kogu mu elu sel aastal — minu teekonnad, harjumused, ajakava.

Meie kohtumine polnud juhuslik.

Tulin koju tuimalt. Mees oli köögis, valmistas õhtusööki. Panin ümbriku vaikselt lauale. Fotod hajusid laiali.

Ta võttis ühe. Siis veel ühe. Nägu kahvatus iga pildiga.

Küsimine, kust ma selle leidsin, kõlas koredalt ja võõralt. Rääkisin kummuti, karbi kohta.

Mees vajus toolile. Vandus, et näeb neid esimest korda, et pole seda kunagi teinud.

Küsin — siis kes?

Ta vaikis. Aga ma juba teadsin vastust.

Järgmisel päeval läksime ämmale külla.

Hooldekodu oli korralik — heledad koridorid, puhtad toad. Ämm istus aknalaual toolil. Meid nähes naeratas, rääkis, kuidas igatses.

Panin fotoümbriku talle sülle.

Ta avas selle, vaatas pilte. Naeratus ei kadunud näolt. Noogutas, justkui oleks vanu tuttavaid ära tundnud. Rahulikult ütles, et mäletab neid.

Mees küsis, kust tal on fotod tema naisest, tehtud aasta enne nende kohtumist. Hääl värises.

Ämm vaatas talle üllatunud pilguga, nagu oleks ta küsinud midagi ilmselget.

— Kuidas kust? Ma ju otsisin sulle naist, pojake.

Vaikus. Pikk, ogaraks tekev.

Ämm rääkis elavalt, justkui jagades retsepti. Rääkis, et poeg oli tol ajal kakskümmend seitse, kohtus erinevate tüdrukutega, kuid põgusa huviga. Ta nägi, kuhu see viib — abiellub kellegagi, lahutus. Ta ei tahtnud seda pojale.

Ta silitas fotosid, justkui vanu kirju. Seletas, et palkas eradetektiivi. Lõi ülesande leida sobiv tüdruk. Koostas nimekirja nõuetest: haritud, heast perest, ilma halbade harjumusteta, terve, vastutustundlik. Detektiiv leidis mitmeid kandidaate, tõi igaühe kohta toimiku.

Ma ei saanud hingata.

Ta jätkas, vaadates mulle sooja pilguga. Ütles, et valis just minu — parima toimiku. Tublim õpilane, vabatahtlik, ei suitseta, ei joo. Vanemad — professorid. Tervis hea. Ideaalne minia.

Mees kattis näo kätega.

Ämm jutustas, kuidas kõik plaanis. Korraldas pojale töö koha minu ülikooli vastas. Uuris, kus ma käin. Palus sõbra meid mõlemaid peole kutsuda.

Ta säras uhkusest, rääkides, kui ilusti me armusime.

Tõusin püsti. Jalad ei kandnud. Küsisin, kas ta mõistab, et jälgis mind, manipuleeris meie eludega.

Ämm pahandas. Ütles, et tema ei manipuleerinud — aitas vaid saatust.

Mees vaatas emale õudusega. Seletas, et ta võttis meilt valikuvõimaluse, et kogu meie armastus oli tema lavastus.

— Pojake, — ämm võttis ta käest kinni. — Aga kas ma eksisin? Olete ju õnnelikud! Viisteist aastat koos, kaks last, tugev perekond. Kas ma valisin halvasti?

Ma ei suutnud sõna lausuda.

Tal oli õigus. Me olime õnnelikud. Ma armastasin meest. Armastasin lapsi. Armastasin meie elu.

Aga see kõik oli üles ehitatud valedele.

Sõitsime koju vaikides. Mees hoidis rooli, et sõrmenukkidel valgeks muutus. Ma vaatasin aknast välja, aga ei näinud midagi.

Kodus istus ta minu vastas, võttis mu kätest kinni.

— Ma ei teadnud, — ütles kähisevalt. — Ma vannun. Minu jaoks oli meie kohtumine ime. Nägin sind sellel peol ja armusin esimesest silmapilgust. Ma arvasin, et see on saatus.

— Aga see oli su ema.

— Ma armastan sind. Kõik, mis oli need viisteist aastat — tõeline. See pole tema plaan. See oleme meie. Meie armastus, perekond, elu.

Ma vaatasin inimest, kellega olin pool elu elanud. Minu laste isa. Minu tugi.

Aga nüüd teadsin: ma ei valinud teda kunagi ise. Mind valiti. Nagu kaupa. Nagu sobivat varianti kataloogist.

Ma sosistasin, et mul on vaja aega, ja läksin magamistuppa.

Käes on nädal. Ma olen ikka veel siin. Lapsed tulid suvelaagrist tagasi, märkamata, et vanemate vahel on midagi katki. Mees kõnnib ettevaatlikult, kartes rääkima hakata.

Ja mina vaatan perefotosid ega suuda mõista: mis on tõeline? Meie esimene kohtumine — kas see oli siiras? Meie armastus — tõeline? Või lihtsalt iseloomude õnnelik kokkusattumus, mille tema ema arvutas välja toimiku põhjal?

Ja mis peamine — kui poleks tema sekkumist, kas me oleksime üldse kohtunud? Armastanud üksteist? Või oleksin ma olnud õnnelik kellegi teisega?

Mida te teeksite minu asemel? Kas on võimalik andestada kellelegi midagi, mida ta ei teinud, kuid millest ta kasu sai? Kui armastus on tõeline, kas on tähtsust, kuidas see algas? Kas on võimalik üles ehitada tulevik, teades, et minevik on varastatud?