Üks kord kuus, esimesel kuupäeval oli naisel ärireis. Ja ühel korral hoidsin ma tema peal pilku…

Tutvusin oma naisega veel ülikoolis. Ta oli õppejõud, mina aga armunud tudeng. Vanemad olid sellise liidu vastu, sest ta oli peaaegu 10 aastat vanem kui mina.

10 abieluaasta vältel käis Anja igal kuul esimestel kuupäevadel ärireisile, mis masendas mind väga, sest minu jaoks tundus see üsna kahtlane.

Lõpuks andsin ma alla. Järjekordselt kui minu Anja sõitis ära, ma helistasin detektiivile. Ja tema alustas oma uurimist.

Need kaks päeva tundusin justkui igavesed. Ma ei saanud endale kohta leida. Ma ei söönud ega maganud. Ma ootasin ja ootasin Antoni kõnet. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et oma naise taga ajamine ei olnud kõige parem mõte. Kuid tagasiteed enam polnud. Ma rahulikult ootasin. Ja lõppude lõpuks helises telefon.

— Daniil, mul on nüüd kõik teada. On vaja kohtuda.

— Jah, sobib. 40 minuti pärast selles kohvikus.

Tormasin kohvikusse, aga peas tekkisid igasugused pildid sellest, kuidas mu naine oma armastatu juurde läheb. Minu õnn peaaegu jättis mind maha.
Kui ma kohale jõudsin, istus detektiiv ja jõi kohvi.

— Tere päevast. Mis siis on? Kas ta petab mind?

— Teil on õigus, Daniil, tal ei käi ärireisidel, aga kindlasti ta ei petta Teid.

— Ärge piinake!

— Teine naine on üllas inimene. Ta käib oma esimese mehe juurest läbi. Aga ärge muretsege, see mees saab vaevalt olla teie vastane. Ta on aheldatud voodi külge. Aga teie naine on üllas ja truu, kes ei jätnud teda hätta. Kujutage ainult ette, milline tahtejõud peab olema, et niimoodi inimest aidata?

— Mis asja te räägite? See ei saa olla tõde!

Detektiiv viskas lauale fotosid. Nendel piltidel oli näha, kuidas mu naine käis haiglas ja istus invaliidi kõrval.

— See on võimatu!

— Häbi. Vähemalt aitaksid oma naist kotte mehe juurde vedada, sest ta seeb seda kõike üksi. Selle asemel, et oma naist taga ajama, oleks parem kui aitaksite teda!

Detektiiv jättis hüvasti ja lahkus. Aga minus tekis häbitunne. Ta ei rääkinud ju mulle sellest, sest olen üpris kade.

Naise tagasi tulekuks valmistasin juba õhtusööki, koristasin ja kohtasin teda naeratades.

— Nii tore, et sa jõudsid tagasi, kullakene! Kas ma võib sinuga järgmine kord kaasa tulla, et aidata? Palun!

Naine oli imestunud, aga ma seletasin kõike ära ja veel üpris kaua palusin andeks, et ei usaldanud teda.

—Saa aru, ma ei saa teda üksinda jätta. Tal ei ole kedagi peale minu.

—Jah, ma saan aru ja olen siiralt uhke sinu üle.

Tol hetkel sain mina aru, et minuga koos on lahke ja särav naine. Suutsin end kokku võtta ja enam ei olnud oma naise peale armukade. Sest tõepoolest, pereelus on kõige tähtsam usaldus ja armastus, kõik muu on aga pisiasjad.