Ühel päeval kohtasin tänaval juhuslikult võõrast vana naist, kes oli pime. See, mida ta mulle ütles, muutis kogu mu elu

Hiljuti sain sõbraks ühe pimeda vanaemaga. Kohtasime täiesti juhuslikult. Sel hommikul, kui olin viinud lapse lasteaeda ja läksin oma asju ajama, märkasin, kuidas üks eakas naine mulle vastu tuli.

Tal oli käes kepp, millega ta pidevalt vastu maad toksis. Äkitselt aeglustas ta samme ja peatus. Astusin tema juurde, et küsida, kas kõik on korras, ja pakkusin oma abi.

Ta ütles, et läheb poodi toidukraami ostma. Pakkusin talle oma abi ja ta nõustus rõõmuga. Võtsin vanaema käevangu ja me läksime koos. Ta rääkis mulle, et on pime.

Tema silmades on täielik pimedus. Ta pole aastaid näinud päikesevalgust. Siiski läheb ta regulaarselt, hoolimata kehvast ilmast, kas vihmasel sügisel või talvel, alati tänavale jalutama, külastab kodulähedast supermarketit, mõnikord isegi apteeki, et vajalikud ravimid osta.

Selgus, et kõik tunnevad teda. Mind üllatas, et ta on pime, kuid liigub vabalt rahvarohketel tänavatel, kus igal sammul varitseb oht. Vanaema rääkis mulle, et tal on abikaasa, kes on haige ja kelle jalad on valusad, ning ta ei käi kunagi kodust väljas.

Neil on kaks last, kes neid regulaarselt külastavad ja helistavad, kuid elavad eraldi. Ausalt öeldes oli ka see minu jaoks üllatav. Kui mul oleks pime ema, ei jätaks ma teda kunagi üksi ja oleksin alati tema kõrval.

Vanaema on juba aastaid pime, kuid tunneb peast iga kivi ja põõsast. Tema sõnul ei vaja ta isegi sotsiaaltöötaja abi. Ta teeb süüa ja koristab kodu ise, ilma kõrvalise abita.

Supermarketi töötajad tervitasid teda naeratusega: kõik tundsid teda ja aitasid vajalikud tooted kokku panna. Seekord aitasin teda mina. Varem arvasin, et ilma nägemiseta on võimatu elada, aga selgub, et inimesed elavad – ja isegi naudivad seda nähtamatut elu…