Ühel lapsel oli kombeks vana silla pealt soove soovida, münti vette visates – ja ühel päeval talle vastati

Linnapargis, puude ja tiigi keskel, seisis vana puusild. See oli kitsas, aedade värv oli koorunud ja lauad krigisesid jala all, kuid tal oli üks eriline omadus: lapsed uskusid, et kui vette münt visata ja soov soovida, siis see kindlasti täitub.

Kaheksa-aastane poiss nimega Maks, kelle juuksed olid alati sassis ja hääl alati vaikselt kõneles, käis seal peaaegu iga päev. Ta seisis silla ääres, hoidis münti rusikas, sosistas oma soovi – alati üht ja sedasama – ning viskas selle vette. Seejärel jälgis ta tähelepanelikult, kuidas veepinnale tekivad ringid, justkui oodates vastust.

Soov oli lihtne: «Olgu issi jälle kodus». Tema isa töötas teises riigis, harva helistas ja muutus iga kuuga veelgi «kaugemaks». Ema ütles, et nii on vahel täiskasvanutega. Mõnikord nad lihtsalt lahkuvad. Aga Maks käis ikka silla juures.

Ühel hallil novembripäeval, kui ta oli järjekordse mündi vette visanud ja lahkuma hakkas, märkas ta, et silla käsipuule oli kinnitatud kokku volditud paberileht vahtralehega. Ta võttis selle ettevaatlikult kätte ja avas.

Lehel oli joonistus. Poiss seisis silla peal ja suur käsi ulatus pilvedest tema poole. All oli korralikult kirjutatud: «Ma kuulen sind. Jätka».

Maks vaatas ringi. Mitte kedagi. Ainult tuul sahises lehtedes. Ta surus paberi oma rindkerele ja jooksis koju.

Sellest päevast alates jättis ta iga kord pärast mündi viskamist silla juurde ka teate. «Täna sain viie», «Ma igatsen sind», «Kas sa päriselt nägid mu joonistust?» – ja iga kord leidis ta vastuse. Need olid lühikesed, lahked, allkirjata. Kõrval oli vahel kuivatatud lill, komm, pliiats või väike paberkurg.

Ema märkas, et Maksist oli saanud rahulikum poiss. Ta hakkas jälle naerma. Mõnikord tuli ema temaga kaasa, aga jäi kaugemale, jättes poisi sillale üksi.

Kuu aja pärast tõi poiss koju päris kirja. Postmargiga. Isalt. Sees oli käsitsi kirjutatud leht. Isa kirjutas, et tuleb koju. Et tema tööleping lõppes ja ta ostis juba pileti. Et ta igatseb väga. Et ta on unistanud näha, kui palju Maks on kasvanud.

Maks vaatas kirja ja seejärel – oma vastustega täidetud karpi silla juures leitud teadetega.

– Arvad, et see oli tema? – küsis ta emalt.

Ema kallistas teda.

– Arvan, et see olid sina. Sina uskusid. Ja mõnikord ongi usk kõige tugevam sild.

Maks läks sillale tagasi. Seekord ilma mündita. Ainult ühe kirjaga:

«Aitäh. Ma jäin ootama».

Kõrval seisis väike puust voolitud poisikujud. Juhtumiks, kui keegi teine tahab soovi soovida. Et ka tema teaks: mõnikord lähevad soovid täide. Eriti siis, kui keegi neid kuuleb.