„Tütred tahavad meie maja jagada kaheks osaks ja kolida koos oma peredega“: See ei ole nende poolt väga kena. Me ei nõustu sellega
„Kolme lapse kasvatamine ja samal ajal maja ehitamine polnud lihtne. Kuid me lohutasime end abikaasaga, et pensionile jäädes saame lõpuks puhata.
Selle unistuse täitmiseks säästsime pidevalt ja töötasime kõvasti. Arvan, et me võime olla enda üle uhked. Meie lapsed on kasvanud, neil on oma pered ja meie ehitasime sooja kodu,“ kirjutab Liliana.
Jah, me tahaksime aidata lastel osta korteri, ehk isegi maja. Kuid see oli meie võimaluste piirest väljas. Me oleme alati lootnud vaid iseendale. Miks siis lapsed ei saa hakkama ilma meie abita?
Noorim poeg ja tema naine ei oma meile mingit etteheidet. Nad ei plaani last, sest nad töötavad kõvasti ja koguvad raha oma korteri jaoks. Kuid tütred süüdistavad mind ja abikaasat pidevalt, et me ei mõtle nende peale, et me ei aita neid kuidagi.
Üks elab koos abikaasa ja lapsega üürikorteris. Teine kolis oma ämmade juurde, kellega tal pole ühiseid vaateid. On selge, et tütreid ei rahulda sellised tingimused ja igaüks tahab oma korterit.
Aga nad ei taha võtta laenu korteri jaoks, isegi kui me aitaksime neil laenu tagasi maksta. Nii vanim kui ka keskmine tütar ei ole aga vastu kolimisele meie majja. Lõppude lõpuks on meil ilus krunt, lasteaed ja koolid lähedal.
Nii et nad tahavad maja jagada kaheks osaks ja kolida oma peredega. Kuid meie, abikaasaga, pakuti, et võtaksime laenu ühetoalise korteri ostmiseks. See pole nende poolt väga kena…
Loomulikult tunneme end abikaasaga süüdi, et me ei saanud aidata meie tütardel osta korterit. Kuid me ei saa oma unistusest loobuda. Eriti kuna mõlemal tütrel on mehed, ja neil meestel on ka oma vanemad. Las nad õpivad ise oma probleeme lahendama.
Kui neile tuleb pähe meie poole pöörduda, siis las nad pakuvad midagi sobivat. Siis aitame neid. Poeg nõustub meie otsusega. Ta ei taha, et me loobuksime majast ja koliksime korterisse. Kuid tütred on isekad.
Kokkuvõttes saime nendega tülitsemise ja ei ole enam mitu nädalat omavahel rääkinud. Meie, abikaasaga, lootsime rahulikule vanadusele, kuid selgub, et meie plaanid on purunenud. Nüüd mõtleme, kuidas aidata mitte ainult tütarde, vaid ka endi jaoks, et meil oleks katusealune,“ räägib kurvalt pensionär.
Tundub, et tütred ei saanud iseseisvaks, kuna nad ootavad ikka veel vanemate abi. Mis puutub vanemate maja jagamise ideesse, siis see tundub olevat nii vihastav kui ka rumal. Lõppude lõpuks, kas pole vihastav, et kaks eakat inimest, kes on ehitanud oma unistuste kodu, peavad sellest loobuma oma vanaduses?
Lisaks, kuidas saavad kaks peret koos lastega, isegi kui nad on omavahel seotud, kokku leppida ühes majas? Varsti hakkavad nad üksteisega tülitsemist. Seetõttu on see idee tõesti rumal. Kui vanematel õnnestus ehitada oma unistuste kodu, miks siis nende lapsed ei suutnud seda teha?
