Tütre poiss-sõber sobiks pigem mulle meheks. Tal on 45 aastat, töötab autojuhina ja teenib 1500 eurot. Pealegi maksab veel elatist

Mina olen Lina. Mul on 48 aastat, olen kahe lapse ema. Lahutatud. Tütar on 20, poeg 15. Ja just tütrega tabas meid tõeline probleem. Ma ei suuda siiani mõista, mida me kasvatuses valesti tegime või millest mööda vaatasime.

Meie Laura teab enda väärtust. Loomulikult on tema kapriisid ammu närvidele käinud, kuid üldiselt on ta positiivne ja suhtlemisaldis tüdruk. Ma armastan teda meeletult.

Endine mees ei muretse eriti laste kasvatamise pärast. Talle on kalapüük alati olulisem olnud kui pere. Las ta siis naudib oma elu. Vanaduses tuleb nagunii tagasi. Aga see ei ole praegu oluline.

Aja jooksul hakkasin kahtlema, kas mu tüdruk üldse abiellub. Ja kui isegi abiellub, kas ta leiab õnne? Tema valivus ja iseloom ei vii head teed. Telefon heliseb austajate kõnedest, sotsiaalmeedias kirjutavad kümned poisid, mõned ootavad maja ees – aga tema ei vasta kellelegi.
Viimane isegi istus maja ees pingil ja ootas, kuni kaunitar koju tuleb. Mul tekkis tahtmine välja minna ja poisist kahju tunda. Aga Laurale oli ükskõik – ajas ta lihtsalt minema.

Siis aga muutus Laura ootamatult! Näen – istub oma toas, räägib kellegagi tundide kaupa ja pärast suudleb telefoni! Püüdsin tasapisi uurida, kes see õnnelik on.

Tema silmad säravad, ta naeratab ja ütleb: näitan hiljem, kui õige aeg tuleb. Tuletasin talle meelde, et mu sünnipäev on peagi tulemas. Tulevad vaid lähedased, kutsu oma noormees kaasa, saame tuttavaks.

Tütar kõhkles. Ütles, et see polevat õige õhkkond, et tema kallim pole päris tavaline. Aga lõpuks sain ta nõusse.

Ja saabuski mu pidu – sain 48. Istusime sõbrannadega, ootasime Laurat ja sosistasime – mis mees tal küll on? Järsku tuleb tütar sisse ja tema järel – Tema. Vaadan ja ei usu oma silmi: hallinev, vanem, üle 40, peaaegu mu eakaaslane! Esimese hooga mõtlesin – äkki on mõni mu vana tuttav, keda ma lihtsalt ei mäleta? Aga Laura ütles: „Tutvu, ema, see on minu poiss-sõber!“

Ülejäänud õhtu veetsin pisarates. Tahtsin ainult üht – et mind rahule jäetaks. Aga see vana „härrasmees“ üritas kangesti meeldida – kallutas naistele veini, rääkis lõbusaid lugusid, naljatas. Ilmselgelt püüdis muljet avaldada.

Tõid mulle isegi lilli, tordi ja veini. Aga mina ainult vaatasin teda ja mõtlesin: mis on temas sellist, mida nooremates ei ole? Raha? Ei, seda tal eriti pole – töötab autojuhina, teenib 1500 eurot ja maksab elatist oma 16-aastasele pojale. Tal on vaid üks väike ühetoaline korter, sest lahutuse ajal jäi kolmetoaline endisele naisele.

Minu närvid olid piiril. Selline „õnn“ mu tütrele?! See ei mahu kuidagi pähe.

Kogu öö mõtlesin, kuidas neid lahku ajada. Helistasin endisele mehele – tema ainult ütles, et Laura ise teab, kellega oma elu siduda.

Mul vajusid käed rippu. Ma ei tea, mida teha. Tütre endaga ma sel teemal ei räägi – kardan meie suhteid lõplikult rikkuda. Püüdsin rääkida tema sõbrannadega, et nad tülitaksid neid, aga need noored ullikesed ainult toetasid teda: väidetavalt on küpsem mees hoopis parem.

Aga mina… kui mõtlen oma tütrest voodis selle mehega – tahaks karjuda. Ja ma ei tea, mida ette võtta.

Kallis lugeja, kuidas sina käituksid minu asemel? Ar pritari, et 20-aastane tüdruk galėtų būti laiminga su 45 metų vyru, ar čia jau aiškiai peržengiama riba?