„Tütarlėta puhkab sünnitusosakonnas, aga meie mehega hoiame lastelaste eest.” „Mul pole enam jõudu, ma olen lihtsalt väsinud”

– Poeg ütleb: „Emme, sa näed ise, mis olukord on: ainult sina saad aidata!” – räägib kuuekümneaastane proua Laura.

– Minu tütarlėta haigestus eelmisel päeval, tal on kõrge palavik, nohu, kurk valutab. Laste kaasa võtmine oli muidugi võimatu. Minu poeg töötab terve päeva. Helmi, minu tütarlėta, otsustas minna haiglasse! Seetõttu pidime võtma lapsed enda juurde. Juba teine nädal, kui me mehega kannatame!

– Tõenäoliselt ei olnud see tema otsus minna haiglasse, eks? Teda ei oleks lihtsalt niisama vastu võetud. Paistab, et tal on terviseprobleeme, arst peab teda jälgima…

– Oh, mida te räägite! 41. nädal rasedust, mis siin võib valesti olla, tuleb lihtsalt laps sünnitada! Pole muud valikut! Eelmisel korral alustas ta nii kiiresti sünnitamist, et jõudis vaevu haiglasse.

Seekord ütleb arst, et tuleb olla ettevaatlik, eriti kuna ta sünnitab iga kahe aasta tagant, paus on liiga lühike. Ta on olnud haiglas juba kaks nädalat, puhkab, veereb küljelt küljele, vaatab sarju ja ootab kokkutõmbeid. Aga meie hoolitseme laste eest…

– Ma mõistan…

– Ausalt öeldes mul pole enam jõudu, ma olen lihtsalt väsinud. Ma teen terve päeva midagi! Mees tuleb õhtul koju, siis ta hoolitseb lastelaste eest, aga mina kukun väsimusest kokku, ma ei tea, kui kaua ma veel vastu pean!..

Helmi ja tema abikaasal on kaks lastelast ja varsti tuleb kolmas. Lapsed on veel väga väikesed, üks on nelja-aastane ja teine kaheaastane. Lapsed ei ole peaaegu kunagi olnud ilma emata ja kindlasti mitte nii kaua. Kui Helmi pidi kuhugi minema, pöördus ta alati teise vanaema, oma ema poole.

Eelmine kord oli sama, kui oli ainult üks poeg, Helmi viidi haiglasse, ta jõudis ainult oma emale helistada ja jättis poja naabri juurde. Ema tuli kiiresti tütarde juurde ja poolteist tundi hiljem helistas Helmi, öeldes, et ta on juba sünnitanud.

Pool aastat tagasi poeg ja tütarlėta rõõmustasid oma vanemaid – nad teatasid, et nad saavad kolmandat korda vanemateks.

– Ma küsisin siis pojalt, kas ta tahab rekordi teha, miks nii kiiresti? – räägib Laura. – Ta ütles mulle: „Emme, ära muretse, me oleme kõik planeerinud ja me teame, mida teeme!” Ma ei tahtnud vaielda ega midagi öelda, miks siis? Kui kõik on korras – jätke meid rahule, me teame kõike. Kui on probleeme – emme, aita, keegi pole peale sinu… Ja see on alles algus!

Kõige vanem laps käis juba lasteaias, aga Helmi loobus sellest, et vähendada haigestumise võimalust. Laura ei viitsi viia lastelast linna teise otsa. Ta istub lastega kodus, kogu vastutus lasub temal: mees töötab, tuleb koju alles õhtul.

Lapsed on väga aktiivsed, neid ei saa rahulike mängudega tegeleda, nad tülitsevad pidevalt. Ainsaks päästeks on televiisor, nii et nad vaatavad multifilme. Laura kuuleb laste hüüdeid isegi siis, kui korteris valitseb hetkeline vaikus.

– Lapsed ei ole millekski harjunud, ei oska ennast riidesse panna ega riidest välja võtta, noorem on veel mähkmetes, keegi pole teda lusikaga sööma õpetanud, nii et toit on igal pool. Ma ei tea, milleks neile kolmas laps, kuidas Helmi saab kolmega hakkama? Ma kahega juba väsin!

Vanaisa tuleb töölt tagasi kell 19:00 ja hakkab lastelaste eest hoolitsema, siis Laura hakkab järgmise päeva sööki valmistama. Kui vanaema tegeleb lastelastega, peseb ta pesu, teeb suppi, valmistab lihapalle ja koristab korterit, kuna lastelaste on päeva jooksul segaduse tekitanud. Siis koos mehega toidavad ja pesevad poisse ning lõpuks panevad nad magama.

Kell 9 õhtul leiab Laura lõpuks aega helistada pojale.

– Kuidas läheb? Kas ta on juba sünnitanud? Mida arst ütleb?

Ei, ta ei ole veel sünnitanud ja keegi ei tea midagi. Arst ei räägi midagi, tehti ultraheli, laps on terve, lõpuks tüdruk. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ja iga päevaga on Laura aina enam ärritunud selle olukorra üle. Helmi puhkab nagu kuninganna, veedab kogu päeva voodis, mees tõi talle sülearvuti, ta vaatab sarju, vestleb foorumites. Kui ta oleks kodus, oleks ta ilmselt juba sünnitanud. Aga siin, haiglas, võib ta veel kaks nädalat lamada.

„Ta peab lõpetama naljatamise, kas ta sünnitab või tuleb koju!” – ütleb Laura oma pojale. – „Kui ta hakkab sünnitama, helistame kiirabi, nii kõik naised teevad!”

– Kaeviema tütar sünnitas pool aastat tagasi, ta viidi õhtul ära ja järgmisel päeval oli ta kodus lapsega! – räägib Laura. – Kolleegi tütar sünnitas ka kiiresti. Ainult meie peres on kõik teisiti. Ma ütlen pojale, et ta viiks oma naise koju!

– Ja mida poeg ütleb?

– Mida ta saab öelda? Emme, ole kannatlik, pole mõtet seda teha 41. rasedusnädalal! Ma ütlen talle, et las kirjutab avalduse ja sõidab koju! Nii või teisiti nad teda ei hoia. Las sõidab koju, tal on kaks väikest last… Noh, muidugi, ta ütles mulle: „Emme, pole mõtet, me viime ta koju, siis läheme kohe tagasi…” Ma ei tea. Aga ma ei jaksa enam!

Kas tütarlėta ei ole õigesti käitunud, et jättis lapsed ja sõitis haiglasse ootama sünnitust?

Või käitub ämm valesti: kui ta lubas aidata, siis ei tohiks ta vinguda. Poeg ja tütarlėta ei tulnud sageli sellise palvega. Tütarlėta ei läinud üritusele, aga on haiglas. Nii lihtsalt ei jäeta inimesi haiglasse…