Tütar tuli mind 70. sünnipäeva puhul õnnitlema. Ja poole tunni pärast ütles ta lause, mille järel ma enam ei suutnud hingata…
Pärast seda, kui abikaasa lahkus, elasin vaikset elu.
Kodu hingas vanade fotode, seinal rippuva kella ja akna all kasvava õunapuuga. Tütar helistas harva, ma ei olnud pahane: töö, pere, askeldused. Peaasi, et temal oleks kõik hästi. Vahel tuli ta külla pirukaga, me jõime teed, meenutasime ema ja ma uskusin: see niit meie vahel on ikka veel olemas.
Seitsmendal kümnenda sünnipäeval ütles ta:
– Isa, ma tulen, peame rääkima.
Koristasin, panin särgi selga, soojendasin ema retsepti järgi tehtud borši. Tahtsin, et tal oleks soe — nagu vanasti.
Ta tuli ümbrikuga, istus maha, vaikis kaua ja siis laotas pabereid lauale:
– Isa, ma müün teie maja. Selle, kus sa elad. Ema jättis selle mulle, me vormistasime kõik ammu.
Jäin tummaks.
– Aga mina? Kuhu mina lähen? – küsisin tasa, nagu kellegi teise häälega.
Ta ohkas, justkui räägiks millestki argisest:
– Saame sulle korraliku vanadekodu korraldada. Või koli ära tädi juurde — sinu noorema õe juurde. Ta on ju üksi, tal ei ole raske.
Sõnad lõid valusamini kui müügifakt ise. Vanadekodu — aseaineks verandal, kus me abikaasaga koidikuid tervitasime. Kolida õe juurde — justkui oleks mind juba enda elust maha kandnud. Võtsin toru ja kohe helistasin õele. Rääkisin kõik, kuidas oli, komistades, segaduses olles. Ta ei lubanud lõpetada:
– Vaiki ja paki end kokku. Minu kodu on sulle alati avatud. Pole arutamisruumi.
Sisse hingasin esimest korda üle pika aja sügavalt. Torus kõlas tema kindel hingamine — kui sild üle tühjuse.
Tütar ulatas pliiatsi:
– Palun allkirjasta, et mitte venitada. Meil on hädasti vaja raha laiendamiseks, remondiks, lastele… Sa ju mõistad.
Mõistsin ainult seda, et laud mu peopesade all muutus äkki külmaks. Allkiri värises. Ta ütles «ära ole pahane», suudles põsele, lõhnas kallite lõhnade järele ja lahkus. Ei vaadanud tagasi.
Nädal hiljem tuli kiri: «Palume vabastada maja kuu jooksul». Võtsin kastid välja. Ladusin elu kokku — mitte asju. Ema põlle, lapse vihiku kaldu tähtedega, foto, kus naerame kolmekesi. Tol ajal ei teadnud ma veel, et see oli viimane kord, kui naersime.
Õde kohtus minuga ukse ees vanas kampsunis ja pliidil keeva supiga. Asetas mu kasti seina äärde, viipas käega:
– Ole nagu kodus. Sa oled kodus.
Istudin taburetile ja äkki mõistsin: perekond — see pole see, kelle käes on võtmed su kodust, vaid see, kes avab sulle ukse, kui seisad ühe mineviku kastiga.
Vahel käin müüdud maja lähedal. Akendel — võõras valgus, verandal — võõras jalanõud. Õunapuud pole maha saetud. Ta õitseb, nagu poleks midagi juhtunud. Ilmselt oskavad puud paremini säilitada usku truudusesse paigale kui inimesed.
Tütar helistab. Räägib kiiresti: laenud, plaanid, «ära pea viha». Kuulan ja vaikida. Viha ma ei pea — vaid vaikust. Selles on kuulda, kuidas uks sulgub, millest lõppes üks elu ja algas teine. Küsisin temalt, kuidas lastel läheb, kas nad on terved, kas pole külmetanud. Ta vastab lühidalt: «Kõik on hästi». Hüvastijätt sai läbi. Panen toru maha ja kuulan pikka aega seinu — nad pole enam omased, kuid soojad, sest siin oodatakse mind.
Öeldakse, et kodu — need on seinad. Ei. Kodu — need on kellegi käed, mille vahel võid olla nõrk. Paberid võivad muuta omandiõigust, aga kes muudab mälestusi? Ja kes õpetab lastele, et oleks «vaja» ja «inimlik» hoidma segi ajamata?
Öelge, kas te suudaksite andestada lapsele, kes otsustas teie eest, kuhu te peaksite elama, pakkudes «isa, tule minuga» asemel — «vanadekodu või õe juurde»?
