Tütar süüdistab mind selles, et läksin puhkama Türki. Ta ootas, et ma annaksin selle raha lapsele operatsiooni jaoks

Oma tütar Kätlin sünnitasin noorelt, kui olin vaid 19-aastane. Armastatu otsustas kohe sellisest vastutusest loobuda ja kolis teise riiki. Ma ei tea temast midagi rohkemat.

Olen orb. Kui lastekodust välja sain, ei antud veel kortereid, seega pidin elama koridoritüüpi ühiskorteris.

Kooli edasi ei läinud, sest jäin peaaegu kohe rasedaks. Et elamiseks vähemalt mingitki raha oleks, läksin tööle koristajaks. Tegin tööd ka rasedana. Oli vaja nii palju asju beebi jaoks osta.

Aeg möödus. Kasvatasin tütart, töötasin mitmel töökohal, teenisin raha ja säästsin, et korter osta. Kuid kuidas ma väsisin, seda ei suuda sõnadesse panna! Pärast kinnisvara ostmist andsin endale lubaduse, et vähemalt korra elus lähen mere äärde.

„Ma olen ju inimene! Mul on õigus puhata!“ – kordasin endale pidevalt.

Kätlin kasvas armsaks tüdrukuks. Blondid juuksed, hallid silmad, võluv naeratus. Õppis hästi, sai alati diplomid, medalid. Astus ajakirjandust õppima ja kolis teise linna. Ma olin tema üle väga uhke.

Aga kohe pärast esimest semestrit jäi tütar rasedaks. Peigmees, nagu ka minu omal ajal, jooksis ära, ja Kätlin naasis ajutiselt minu juurde.

Raseduse ajal aitasin tütart rahaliselt. Lapselaps sündis väga raske diagnoosiga. Ei hakka sellel pikemalt peatuma, ütlen vaid, et arstid hoiatasid Kätlinit kaasasündinud haiguse riski eest ja soovitasid aborti teha. Aga ta ei kuulanud kedagi.

Ma pahandasin tütre peale selle otsuse pärast kaua. Me läksime tugevalt tülli ja ta kolis välja. Me ei rääkinud umbes kaks kuud.

Hiljuti kõndisin pargis. Sel ajal helistas mulle ootamatult Kätlin.

– Ema, mul on häid uudiseid! Osta kooki. Täna tuleme Mariga, räägin sulle kõik ära, – ütles tütar elevusega.

– Loodan, et see pole uus rasedus, – vastasin sarkastiliselt.

– Ema, ei ole. Mis sinuga lahti on? Oleme kohe valmis ja tunni aja pärast oleme sinu juures, – täpsustas ta.

– Hästi, ootan.

Kell helises ja ma avasin vaikselt ukse. Pärast tüli oli kibestumine ikka veel tuntav. Läksin kööki ja hakkasin teed valama.

– Meid pandi operatsioonile kirja. Ütlesin, et mul on raha. Ja meid ollakse juba valmis opereerima, – ütles Kätlin naeratades.

– Kui tore! Millal lähete? – rõõmustasin.

– Oh, võime minna kas või homme, aga… ema, kas sa saaksid raha anda? – palus tütar.

– Kuidas? Operatsiooniks? Sa ju ütlesid, et sul on raha, – olin üllatunud.

– Ma pidin nii ütlema, muidu meid poleks kirja pandud. Ja maksta tuleb alles vahetult enne operatsiooni. Ma tean, et sul on raha olemas, – ütles Kätlin.

– Mul pole, kallis. Eile ostsin piletid Türki, – selgitasin rahulikult.

– Siis müüme need tagasi, pole veel hilja, – pakkus tütar.

– Ei! Vera ja Katrin ostsid juba ka piletid, lennuk väljub kolme päeva pärast. Olen juba ammu neid puhkuseid oodanud, mul on õigus vähemalt korra elus puhata! – lisasin peaaegu karjudes.

Mari hakkas oma hällis nutma.

– Tead, ema, ma arvasin, et perekond on sinu jaoks tähtsam kui puhkus. Lapselaps on haige ja sina lendad Türki! – osutas süüdistavalt mulle näpuga Kätlin. – Pff! Me läheme koju!

– Mina kasvatasin sind üles! Ma ei palunud kelleltki sentigi, aga sina loodad alati kellelegi!

Olgu see sulle õppetund! – hüüdsin talle järele.

Rohkem me Kätliniga ei suhelnud. Ma arvan, et mul oli õigus. Ärge saage valesti aru, ma armastan oma lapselast. Aga ma tahan, et tütar oleks iseseisev ja õpiks lootma ainult iseendale.