Tütar pole mind kolm aastat enda juurde külla kutsunud, alati leiab ta mingeid vabandusi. Eile aga sain teada põhjuse ja see, mida ta minu selja taga räägib, tegi mind nutma…

Sellest päevast alates, kui tütar abiellus, pole ma kordagi tema juures külaskäigul käinud. Ei uue kodu sisseõnnistamisel, ei jõuludel ega ka lapselapse sünnipäeval. Alguses mõtlesin, et noored tahavad võib-olla kahekesi olla, siis harjunud lapsega, kodu sisse seada. Ma ei tükkinud ise peale, ei helistanud iga päev — kartsin pealetükkivaks jääda. Mind on kasvatatud nii, et teise perekonda oma nõuannetega ei tiku, isegi kui see on oma tütre pere.

Me kohtusime minu juures. Ta astus läbi tunniks, et kokku saada.

Helistasin ise, küsisin, kuidas asjad lähevad, kuidas lapselaps on. Ta vastas lühidalt, kiirustades, justkui räägiks minuga muidu kiiresti asju ära ajades. Ja siis hakkasid kõned harvemaks jääma. Ma pidasin seda kõike hõivatuseks. Elamiseks. Milleks iganes, aga mitte selleks, mis nüüd osutus tõeks.

Eile kohtasin juhuslikult tema naabrit. Naist, keda olin paar korda näinud, kui veel tütrele külla jõudsin. Ta rõõmustas mind nähes ja ütles:
– Aga teid polegi ammu näha olnud. Tütar räägib, et te elate nüüd kaugel ja käite harvemini.
Ma olin segaduses. Kaugel? Ma elan vaid neljakümne minuti kaugusel.
– Ta ütles, et te kolisite maale ja häbeneb teid külla kutsuda, – lisas naaber. – Ütleb, et te elate väga… noh… tagasihoidlikult.

Need sõnad lõikasid nagu noaga. Ma ei saanud kohe aru, mis just mind tugevamalt torkas: kas see, mida ta minust niimoodi räägib, või see, et ta häbeneb. Mind. Oma ema.

Ma tulin koju ja istusin mõned minutid lihtsalt seinale vahtides. Ma pole kunagi end halvaks emaks pidanud. Mitte ideaalseks – jah. Aga ma kasvatasin ta üksi. Mees lahkus, kui tütrel oli kuus aastat vanust. Vedasin kõike üksi: töötasin müüjana, võtsin lisatöid, õmblesin inimestele öösel sentide eest, et osta talle vorm, vihikud, kingitus sünnipäevaks. Mäletan, kuidas ta hõljus oma kodutööde peal, kui ma tema juures istusin ja pead silitasin. Mäletan, kuidas ta unistas ilusast lõpetamiskleidist, ja ma leidsin raha, ei tea, kuidas. Mäletan, kuidas teda õpingutele saatsin, ja mu hing hõõgus uhkest tundest.

Ma arvasin, et ta mäletab seda samuti.

Ma ei ela jõukalt. Mul on väike kahetoaline korter, vana diivan, lauanõud minu noorusest. Kuid ma pole kunagi kaevanud. Olen harjunud oma asjadega. Ja mulle tundus, et me olime tütrega piisavalt lähedased, et sellised asjad talle tähtsusetud oleksid.

Aga näib, et nad on tähtsad.

Õhtul otsustasin talle helistada. Hääl värises, püüdsin rahulikuks jääda.
– Tütreke, miks sa ütled inimestele, et ma elan kaugel?
Ta vaikis. Kaua. Ja siis ütles:
– Ema, noh… see on mulle lihtsalt lihtsam. Saad ju aru? Meil on teine suhtlusring ja… noh…
– Sa häbened mind? – küsisin ma.
Telefon oli jälle vait.
– Ema, miks sa nii ütled? Lihtsalt, mõnikord… on see ebamugav… Kui sa tuled oma jopega… Ja kui sa räägid, kus töötad… Inimesed ei saa aru. Ma ei taha, et minust nalja tehakse.

Istusin ja kuulasin, justkui räägiks minuga mitte mu laps, vaid võõras inimene.
Ebamugav. Häbeneb minu vana jopet. Minu tööd. Mind.

Mul oli tunne, et mu süda on kuidagi tühjaks jäänud. Ma püüdsin midagi öelda, kuid sõnad takerdusid. Ta lisas:
– Ema, mõista, mul on nüüd teine elu. Ära ole pahane…

Aga ma ei kuulnud enam ülejäänut.

Teine elu. Ilma minuta.

Panin toru ära ja istusin pimeduses, kuni valgeni. Kogu öö ei leidnud ma jõudu nutmiseks. Pisarad justkui lõppesid. Oli ainult üks raske tunne: et kõik, mida ma talle lapsepõlves andsin, pole tema jaoks midagi väärt, võrreldes sellega, mida võõrad inimesed võiksid arvata.

Ja nüüd ma mõtlen: mida ma peaksin edasi tegema? Kas leppima sellega, et tütar häbeneb mind, ja jääda kõrvale? Või proovida temaga veel kord rääkida, selgitada, et ema ei saa vahetada nagu mööblit elu interjööri?

Kuidas te käituksite minu asemel?