Tütar palus mul mitte kellelegi öelda, et elan tema juures. Ma tundsin end oma peres võõrana

Oli laupäev, hiline õhtu. Olime just poest koju naasnud, kui ta järsku peatus koridoris, vaatas mulle otse silma ja ütles tasa:
– Ema, ma palun sind … ära ütle kellelegi, et sa elad minu juures.

Tundsin, justkui oleks keegi ühe lausega kogu minu väärikuse ära võtnud. Justkui ma poleks ema, vaid kutsumata külaline. Seisin kartulikoti käes hoides ning süda tagus nagu haamer.
Ma ei teadnud, mida vastata. Ei oleks kunagi arvanud, et kuulen niisuguseid sõnu omaenese lapselt. Olin ju nii palju kordi varjanud tema vigu, kaitsnud teda õpetajate, ülemuste, sugulaste ees.
Ja nüüd ta häbeneb tunnistada, et tema katuse all elab ema?

Hetkega varisesid kõik mälestused — soojad, elavad, hellusest tulvil — kui kaardimajake kokku. Need hetked, kui hoidsin teda esimesel lasteaia päeval käest kinni, kui lohutasin teda pärast esimest armastust, — muutusid järsku võõraks.

Kaks kuud tagasi tema juurde kolides ei kavatsenud ma pikalt jääda. Pärast lahutust olin üksinda jäänud ja tervis ei lubanud enam üksinda toime tulla.
Tema ise pakkus:
– Ema, tule meie juurde, koos on lõbusam. Veedad aega lapselapsega ja mina olen rahulikum.
Ma uskusin, et see on võimalus lähemale saada. Mul oli südamlik ja rõõmus olla. Kuid varsti hakkasid ilmnema pisiasjad, mis valusalt torkisid seest.

Esialgu ei pööranud ma neile tähelepanu.
– Ema, ära tee teed, Marekile meeldib, kui mina teen.
– Ema, ära pese pesu, äkki sassi ajad asjad.
– Ema, äkki on parem, kui sa naabrile ei ütle, et sa elad meil — inimesed räägivad ju erinevaid asju.
Veensin end, et see on tühiasi, lihtsalt tema harjumused, tema kord. Kuid päev-päevalt tundsin järjest enam end kõrvalisena, nagu üürnik, kellel pole sõnaõigust.

Murdumine toimus öösel. Ta tuli minu tuppa, istus voodiäärele ja ütles poolhääli:
– Saad aru, ema, ta ei taha, et tema pere teaks. See paistab välja nii, nagu me ei suudaks ise hakkama saada. Ma ei taha, et arvaksid, et … et sina meid ülal pead.

Ma tardusin.
– Aga kes ma teie jaoks siis olen, kui mitte pere? – küsisin.
Ta ainult ohkas:
– Ema, sa ei saa aru. Nii on parem.

Pärast seda muutus iga hommik ühise laua taga katsumuseks. Istusin vaikselt, kuulasin nende jutte plaanidest, tööst, reisidest — ja tundsin, kuidas muutun nähtamatuks. Justkui mind poleks.
Ühel päeval kuulsin, kuidas lapselaps küsis:
– Miks vanaema elab meie juures? –
Ta juhtis kõneluse kiiresti teisele teemale.

Hakkasin üha sagedamini kodust lahkuma. Raamatukogu, park, kirik, isegi tavaline pood — seal sain hingata vabamalt kui tema korteris.
Olen alati unistanud, et nüüd me saame lähemale, et veedame rohkem aega koos. Kuid selle asemel sain ma koormaks. Saladuseks, millest ei tohi valjusti rääkida.

Ühel pühapäeval võtsin julguse kokku ja otsustasin rääkida.
Ta pesi nõusid ning ma kogusin kogu oma julguse ja ütlesin:
– Sa tead, see teeb mulle haiget. Et ma ei saa kellelegi öelda, kus ma elan. Et me teeme näo, et mind pole olemas.
Ta jäi vaikseks, langetas pea.
– Ema, ma armastan sind, tõesti. Lihtsalt … tema näeb seda teisiti. Ta ei saa aru. Anna mulle aega.

Kuid aeg ei muutnud midagi. Läks vaid raskemaks.
Ja siis küsisin endalt: kas ma tahan elada seal, kus mind häbenetakse? Mis on olulisem — mugavus või väärikus?

Ühel päeval pakkisin kohvri. Natuke asju, dokumendid, foto lapselapsest.
Ta seisis ukseavas, nõutu:
– Ema, kuhu sa? –
Ma vastasin rahulikult:
– Sinna, kus ma ei pea oma olemasolu varjama. Kus saan olla mina ise.

Mõlemad nutsime.
Ta hoidis mu kätt ja kordas:
– Ema, ma ei tahtnud sind solvata. Lihtsalt … ma ei teadnud, kuidas seda kõike korraldada.
Tema hääl värises, silmis paistis hirm — justkui mõistnuks ta, et kaotab mitte ainult ema, vaid midagi enamat.
– Sa oled mulle alati oluline. Lihtsalt ära mine sellisel viisil, palun, – sosistas ta.

Seisime koridoris, poolnähtavad kohvrid ümberringi, värske lõunasöögi lõhn, mis äkki muutus võõraks.
Ma tundsin, kuidas süda rebenes pooleks.
Osa minust tahtis jääda — tema ja lapselapse pärast.
Teine osa teadis: kui ma praegu ei lahku, jään igaveseks «see, kellest vaikivad».

Ma eemaldasin tema käed õrnalt.
– Tütreke, mõista. Ma ei lahku sinu juurest. Ma lahkun tundest, et pean end varjama. See hävitab. Aga ma tahan veel elada, mitte lihtsalt elutseda.

Ta vaikis, pisarad voolasid mööda põski.
Ma embasin teda tugevasti, nagu lapsepõlves, kui ta pimedust kartis.
– Kord sa mõistad, – sosistasin, ja lahkusin, kuulates tema summutatud nuttu enda taga.

Nüüd elan väikses korteris, joon teed oma laua taga ja vaatan lapselapse fotot riiulil.
Mul on valus, kuid rahulik olla.
Mõistan: vahel pole emalik armastus ainult koos olemine, vaid ka näidata, et austus ja tõde on olulisemad kui väline mugavus.

Sest ema, isegi see, keda häbenetakse, väärib mitte kaastunnet, vaid uhkust.
Ja ma usun: tuleb päev, kui ta helistab mitte kohusetundest, vaid seetõttu, et tunneb puudust.
Ja siis ilmub meie kõnelustesse jälle soojus, mis praegu on kadunud poolikute tõdede ja vaikuse vahele.