Tütar maksab pojale tundide ja koduabiliste eest. Mulle ütleb, et ma ei segaks oma nõuannetega. Tunnen, et ta nutab hiljem

Tütar valis poja kasvatamiseks kummalise mudeli. Ta maksab talle selle eest, et ta teeks midagi kodus või õpiks koolis hästi. Ja mitte sümboolse summa, vaid üsna tõsise summa – kuni 300 eurot kuus.

Kõigile minu nõuannetele reageerib tütar agressiivselt, öeldes, et ma ei peaks tema ellu sekkuma, et ta saab oma lapsega ise hakkama. Kuid ma juba näen, et pojapoeg ei tõuse isegi tasuta toolilt üles, kuigi ta on alles üheteistkümneaastane. Mis saab edasi, kui ta juba praegu otsib kasu kõiges, isegi peres?

Minu tütrel Tanjal pole olnud abielu. Kahekümneaastaselt alustas ta suhet ühe noormehega, nad

kohtusid üle viie aasta. Kuid pärast valulikku lahkuminekut otsustas ta, et mees pole talle elus vajalik, vaid laps.

Ta suutis endale lubada last „enda jaoks“, nagu nüüd on moes öelda. Jäi rasedaks ja sünnitas.

Aasta viibis tütar lapsehoolduspuhkusel, seejärel palkas lapsehoidja ja naasis tööle. Erinevalt isiklikust elust kulges tema karjäär väga hästi. Seega suutis ta endale lubada selliseid kulutusi nagu täiskohaga lapsehoidja.

Sel ajal ei saanud ma tütart beebiga aidata, sest töötasin veel ja minu hoole all oli haige ema. Tundsin end halvasti, tundus, et ma ei aita üldse oma tütart, kuigi peaksin.

– Ära muretse. Tegele vanaemaga, ja ma saan oma lapsega ise hakkama. Kui mul on tõesti väga vaja sinu abi, ütlen sulle ja leiame koos lahenduse, – rahustas mind tütar.

Nägin, et ta saab ise suurepäraselt hakkama ja suutis meid isegi vanaemaga aidata. Mind piinas, et ma pojapojaga väga harva kohtun. Töönädalatel polnud mul aega ja nädalavahetustel püüdis tütar temaga kuhugi sõita, et koos aega veeta ja puhata.

Mõistsin, et tal on raske töö ja ta vajas puhkust, pealegi sai ta seda endale lubada, kuid siiski tahtsin pojapoega sagedamini näha. Kuid see õnnestus ainult kord kuus, kui mitte harvemini.

Kui poiss sai kuueaastaseks, lahkus minu ema meie seast. Tahtsin pensionile minna, et aidata tütart pojapojaga, kuid ta keeldus. Ütles, et tal on lapsehoidja, kes viib kooli, võtab koolist, viib huviringidesse, toidab ja aitab kodutöödes.

– Milleks sul kogu linna läbida? See pole sugugi lähedal ja vajadust pole. Mine pensionile ja puhka. Sa oled vanaemaga nii palju aastaid hoolitsenud, ela natuke ka enda jaoks, – selgitas mulle tütar. Oli meeldiv, et ta minust nii hoolib, kuid tunne, et midagi on valesti, ei kadunud.

On ju bioloogiline vanaema, kes on valmis ja mis peamine – tahab tegeleda pojapojaga. Kuid tütrele on lihtsam palgata võõras inimene. Nagu hoolitseb minust, aga samas nagu eraldab mind pojapojaga suhtlemisest.

Ma ei hakanud pojapoega sagedamini nägema, tal on tihe graafik, tütre suhtes ei tahtnud ma suhete rikkuda, otsustasin järgida tema eeskuju ja tegeleda oma eluga. Leidsin endale hobi, hakkasin palju jalutama, käisin sõprade juures teistes linnades, vaatasin, kuidas nad elavad.

Eelmisel aastal otsustas tütar kinkida mulle korteri remondi. Ta otsustas täielikult kõik uuendada – santehnika, põrandad, köögi. Seal oli võimatu elada, seega kolisin ajutiselt tema juurde. Arvasin, et veedan pojapojaga aega rohkem kui kunagi varem. Varem ma temaga peaaegu ei kohtunud. Mis see on kohtumisteks – kord kuus paariks tunniks?

Kuigi pojapoeg tundus mulle väga hea poiss. Nii tark, viisakas ja huvituv. Ja ta on tõesti selline, siin pole midagi muutunud, kuid elades nendega kuu aega avastasin, et ta on ka väga omakasupüüdlik. Kuigi see pole õige määratlus. Ta on juba õpetatud nägema igal pool oma kasu, nägema kõikjal tulu.

Ma ehmusin, kui sain teada, et tütar maksab pojale selle eest, et ta voodi korda teeb, nõusid peseb, prügikasti välja viib, tolmuimejaga puhastab või poodi läheb. Ta teeb seda niigi harva, sest tavaliselt tegelevad selle asjaga teised inimesed, kuid mõnikord tuleb erandina.

Eraldi maksab ta talle koolis saadud hinnete eest. Ja seda tehakse kui iseenesest mõistetavat asja. Selline lähenemine vihastas mind muidugi.

– Palusin tal korjata oma riided, mille ta pärast kooli laiali viskas, ja ta ütles mulle hinna! Justkui see oleks mulle, mitte talle vajalik!

– See ongi sulle vajalik. Meil käib kord nädalas koristusteenus, mis teeb põhjaliku koristuse, peseb, triigib, puhastab, – kehitas õlgu tütar.

Mul polnud midagi vastata. Ütlen, et laps üritab juba kõikjal raha teenida. Mitte mingilt võõralt onult, vaid sugulastelt. Ja tütar julgustab seda kõike.

– Õpetan poega hindama oma tööd ja aega. See aitab teda tulevikus. Aga abivalmis olemine ja koristamisoskus – ei. Seega ära palun sekku pojapoja kasvatamisse.

– Ta hakkab varsti raha küsima selle eest, et voodist tõuseb!

– Ja see pole ikkagi sinu asi, raha ei tule sinu taskust.

Selline oli kogu vestlus. Ilmselt maksis tütar eraldi pojale vanaema külastamise eest, sest kui ta mulle külla tuli, ei täheldanud ma selliseid nende „kapriise“ igal hingetõmbel raha küsida. Või on see hiljutine tava, ma ei tea.

Ma ei mõista tütart, oma turumajandusliku lähenemisega tapab ta pojast inimlikkuse. Nii küsib ta vanaduses klaasi vett tuua ja ta nõustub ainult raha eest.