Tütar lahutas peaaegu 45-aastaselt abikaasast, jättis talle lapsed ja sai pühapäeva emaks

Minu tütrele Mallel on peaaegu 45 aastat. Ta lahutas hiljuti oma mehest.

Malel on alati olnud pea õlgadel. Õppis hästi, ehitas karjääri. Abiellus – kõik nagu kord ja kohus, mitte liiga vara, aga ka mitte hilja.

Tema mees Arne on ka normaalne mees: töökas, hoolitsev. Neil on kaks last – Markus ja Eeva, kellel on nüüd 10 ja 5 aastat. Ma arvasin, et mu tütre perekond on tugev, et see kestab igavesti. Kuid eksisin.

Kõik lagunes hetkel, kui Malle mulle ütles:

– Ema, me lahutame Arnega.

Sellest uudisest pillasin isegi tee tassist käest.

– Kuidas lahutate?! Malle, mida sa räägid? Teil on ju lapsed! Mis te seal välja mõtlesite?

– Ah, ema, ära alusta! Pole hullu. Me pole juba ammu hästi läbi saanud. Arne pettis mind, vähemalt kaks korda. Ja ma ei ole siia palgatud teda kogu elu kannatama, nii et otsustasime lahku minna.

– No ja mis siis? – ma ei suutnud vastu panna, aga mu hääl värises. – Mehed ongi sellised. Jah, vahel libastub inimene. Aga elada tuleb ju laste pärast, pere on ju! Sa peaksid targem olema, kui see kõik.

– Targem?! – nähvas tütar. – Kas ma pean nüüd terve elu talle ninatatti pühkima? Algul lastele, nüüd talle! Kas ma sündisin selleks, et elada kellegi pärast? Mul on see kõik juba kurguni! Pealegi on mulle nüüd pakutud head ametikohta teises linnas, sellest olen kogu elu unistanud! Sellist võimalust ei saa lasta käest.

Sain aru, et see pole mu Malle, vaid keegi teine naine räägib. Ta on nagu tema, aga samas ei ole. Kuidas saab niimoodi – lapsi maha jätta, perekonda lõhkuda ainult sellepärast, et ta tahab karjääris edasi liikuda?

– Malle, aga kuidas jääb lastega? Kas sa neist oled mõelnud? – küsisin peaaegu sosinal, sest solvumine võttis mu hinge kinni.

– Kõik on korras, – vastas tütar ükskõikselt. – Ma maksan alimente, kord nädalas jalutan nendega. Kõik nagu peab. Nad jäävad isaga, temal on rohkem aega. Ja vanaema, tema ema, aitab. Nii et ära muretse.

Kuidas ma ei muretseks?! Naine peaaegu neljakümnendates lahkub mehest lastega ja keskendub karjäärile, justkui see oleks kõige olulisem. Ütleb, et tahab oma elu sättida, et teda ärritab pereelu rutiin.

Ma muidugi üritasin seletada tütrele, et ta eksib, aga Malle ei kuulanud mind.

– Ema, – vastas ta, – sa oled lihtsalt teisest põlvkonnast. Meie oleme teistsugused. Sa elasid terve elu isaga, ei teinud kordagi sammu kõrvale. Aga mina ei ole selline. Ma ei kavatse oma elu kellegi pärast ohverdada.

Kas elada oma laste pärast on ohverdus?! Seda ma ei mõista. Tütar siiski lahkus. Aga lapselapsi ma muidugi külastan, püüan oma võimaluste piires aidata. Nad ei kurda, kuid ma tunnen, et nad igatsevad ema, eriti noorem. Üks kord astusin tema tuppa ja pisarad tulid silma.

Eeva oli ema fotod põrandale laotanud ja mängis nendega, nagu poleks need pelgalt paberitükid, vaid tõeline ema. Markus on täiesti endasse sulgunud. Ja arusaadav, sest lastele on see tohutu stress! Kuidas nad saavad ilma emata elada, kui ta nendega ainult pühapäeviti kohtumas käib?!

Aga mu Malle sellest aru ei saa. Ta ehitab karjääri, käib komandeeringutes ja siis imestab, miks lapsed kohtudes temaga külmad on.

Nii et kellele sellest paremaks läks? Arne, kuigi pettis, näib nüüd rahunenud. Aga Malle… Tema arvab, et tegi kõik õigesti.

Aga mina ei aktsepteeri seda kunagi. Sest perekond on kõige tähtsam. Aga mu tütar hävitas oma perekonna mingi karjääripüüdluse pärast.

Nii me elame nüüd. Mina olen nädalavahetustel lastelastega, Arne on nendega iga päev. Ja Malle… Malle seab oma elu korda. Ilmub mõnikord nädalavahetustel või pühade ajal ja mängib head ema, aga lapsed kasvavad ilma armastuseta.