Tütar küsis minult, miks tal on kaks isa. Ja kolm päeva hiljem koputas meie uksele inimene, kes vastas kõikidele küsimustele…

Kõik algas ühe minu viieaastase tütre küsimusest:

– Isa, kas tüdrukul võib olla kaks isa?

Me sõitsime autoga, mina viisin teda lasteaiast koju ja mõtlesin sellele, kuidas nädalavahetusel tähistame isadepäeva: pannkoogid, pappkaardid, kallistused ja ehk ka vaikne õhtu. Ma ei saanud kohe aru, mida ta küsis. Küsisin uuesti, naeratades:

– Kuidas nii kaks? Sina ju tead, et mina olen sinu isa.

Ta vaatas mulle väga tõsiselt otsa ja ütles:

– Aga ema sõber ütles ka, et ta on nagu minu isa. Ainult et see on saladus.

Sel hetkel tundsin, kuidas miski mu sees katkes. Väliselt aga jätkasin rahulikult sõitu. Juba teadsin: üks vale ilme – ja laps vaikib, sulgub endasse, hakkab oma sõnu kartma. Hingasin sügavalt sisse ja küsisin võimalikult rahulikult:

– Aga kes see sõber siis on? Ja millal ta nii ütles?

Ta hakkas väikeste jupikestena jutustama, nagu lapsed oskavad:
et mees tuleb külla, kui ma tööl olen; et nad vaatasid koos diivanil multikaid; et ema ütles: «ära isale räägi, ta on väsinud»; et see «sõber» naeris ükskord ja ütles: «Sul on ikka vedanud kahe isaga», – ja lisas hiljem, et ta on «tis pisut isa».

Ta ei saanud aru, mida ta räägib. Ta kirjeldas lihtsalt oma elu pilte. Aga minu peas hakkas kokku saama pusle, mida ma üldse kokku panna ei tahtnud.

Ma ei hakanud karjuma ega talle üleliia küsimusi esitama. Selle asemel muutsin olukorra kodus mänguks. Ütlesin:

– Kuule, teeme isadepäevaks hoopis ühe super-saladusliku õhtusöögi-küllatuleku. Ainult sinu ja minu oma. Kas sa aitad mind?
Ta muutus säravaks:

– Jah! Kutsume ka selle sõbra? Ta rõõmustaks ka!

Siis sain ma temalt õrna manipuleerimisega teada selle mehe nime ja perekonnanime. Selgus, et ta on täiesti reaalne tuttav minu naisest, keda ta tutvustas kui «töö tellijat». Õhtul, kui tütar uinus, leidsin mehe sotsiaalmeediast. Me mõlemad olime tema sõbralistis, olin teda näinud varem, kuid ei pööranud tähelepanu. Kirjutasin talle ise. Rahulikult, mitte agressiivselt: tütar väga tahab õhtusööki teha, rääkis, et te saate hästi läbi, tulge isadepäeval külla — tuleb üllatus. Ta nõustus liiga kiiresti.

Sealt edasi võtsin ma ise vaikselt isadepäeva vabaks, naisele ütlesin, et töötan hilisõhtuni ja tulen hiljem. Tema, midagi kahtlustamata, registreeris end oma «fotosessioonile». Tema plaani järgi pidi tütar olema vanaemaga, aga ma ütlesin, et viin ja toon ise – väites, et see on teel tööle ja töölt koju. Tegelikult jäime me lihtsalt kahekesi koju.

Isadepäeval küpsetasime koos tütrega pannkooke, tema joonistas kaardi, pani vaasi õuest tulnud päevalilled. Kodu lõhnas taigna ja võiga, tütar pomises endamisi vaikselt lauldes. Minu sees tõusis aga raske külmus — hirmu ja selguse segu.

Just kokkulepitud ajal, nagu leppisime kirjas kokku, helises uksekell.

– Tema ongi! – ütles rõõmsalt tütar ja jooksis koridori.

Peatasin ta, palusin tal nurga taha peitu pugeda ja «vaikselt filmis vaadata». Avasin ukse. Lävel seisis mees. Tema nägu ütles kõik ilma sõnadeta: üllatus, segadus, süü.

 Tere, – oli kõik, mida ta ütles.

Edasi ei olnud karjumist ega taldrikute vastu seina loopimist. Palusin tal kööki astuda. Tütar istus toas ja «mängis saladust». Esitasin talle lihtsaid, otseseid küsimusi. Alguses ta üritas vassida, rääkis «sõprusest», «juhuslikest käikudest», «lihtsalt hästi suhtleme». Kuid tasapisi hakkas tõde välja tulema: nad kohtusid tõesti minu naisega minu äraolekul, ta käis «teel», jäi kauemaks, last kasutati oma kohtumiste kattevarjuna.

Kõige raskem polnud see. Kõige raskem oli kuulda, et tütar tõesti arvas, et tal «võib olla kaks isa» ja et see on normaalne. Keegi ei selgitanud talle piire, keegi ei mõelnud, kuidas see kõik peegeldub tema väikeses peas.

Kui naine tagasi tuli, ei oodanud ta ei mind ega meest näha. Edasi järgnes vestlus, mida ma fraaside kaupa lahti kirjutama ei hakka. Seal ei olnud ilusaid sõnu. Seal oli valu, segadus, õigustamis- ja katsetamisproovi «sa ju töötad palju» ja «sa ise oled alati hõivatud».

Aga kõige tähtsam algas pärast seda, kui ta lahkus ja uks kinni paugatas. Läksin tütre juurde tuppa. Ta istus voodil kortsus kaardiga käes.

– Isa, – küsis ta vaikselt, – olid sa ikka minu isa?

Sel hetkel jäi kogu ülejäänud — petmine, vale, täiskasvanute vestlused — ühe lause varju. Kõik, mida ma teha sain, oli tema kõrvale istuda, teda kallistada ja öelda:

– Olen alati olnud sinu isa. Ja olen alati. Ükskõik, mis täiskasvanute vahel ka juhtuks.

Järgmise paari nädala jooksul lahendasime oma täiskasvanute loo. Oli palju keerukaid vestlusi, otsuseid, pabereid, pisaraid. Aga ma püüdsin kogu seda hoida temast eemal. Tema naasis oma joonistuste, kuude ja lompide teemaliste veidrate teooriate, hommikuste laulude juurde. Ma lihtsalt seisin tema kõrval veelgi kindlamini: viisin ta lasteaeda, tõin, panin magama, kuulasin tema lapse rumalusi ja vastasin tema «aga miks?» niipalju, kui vaja.

Mõnikord ma mõtlen: kui ta poleks seda küsimust autos esitanud, kui kaua oleks see kõik veel kestnud? Ja kus me oleksime aasta, kaks, viie pärast?

Ja just seda ma tahan küsida: kui teie laps tõi sellise tõe süütult päevavalgele — kas te läheksite lõpuni ja näeksite vaeva, kuidas valus see ka poleks, või prooviksite sulgeda silmad pere nähtava rahulolu nimel?